Proloog: kolm hetke

Tallinn, beebide võimlemine.
Kastanikarva lokkidega ema nägu särab õnnest, kui ta 9kuune tütreke seinale toetudes riietumisruumis ringi tatsub. Teine, heleda poisipeaga ema võtab oma 6kuusel kätest ja tõmbab ta seisma. “Proovi sina ka, näe, tema juba kõnnib!”

Tartu, lasteaia koolieelne rühm.
Mureliku näoga ema palub uksel kasvatajalt: “Kas te sel sügisel ikka hakkate juba tähti kirjutama ja töövihikuid täitma?” Kasvataja: “Tutvume tähtedega küll, aga esimese klassi minejalt ei nõuta veel kirjutamisoskust.” Vanem: “No kuidas ei nõuta, Miina Härmasse muidu ei saa, kui etteütlust ära ei tee!”

Tallinn, jalgpallitrenni lõpp.
Ilus noor naine tuleb staadionilt, nii arvata kolmanda klassi poiss käekõrval. “Täna olid sa oma meeskonnas kõige viletsam! Isegi need uued mängisid sinust paremini!” Poiss tonksab jalaga pettunult kivikest, see lendab kaarega eemale.

Pere ja Kodu oktoobris:
  • Rein Taagepera: “Eesti mehed sarnanevad Ameerika mustadega.”
  • Kuidas olla lapsele nii sõber kui autoriteet?
  • Kas last võib hirmutada kurja hundi või politseinikuga?

    Telli ajakiri!

  • Algus: nõiaring võtab hoogu

    Arendamine iseenesest on kiiduväärt tegevus. Et laps tulevikus tänavale ei jääks, hakkab vanem tegutsema juba enne tema sündi. Paneb koha kinni linna parimas lasteaias. Sellises, mille lõpetajatest enamik eliitkooli sisse saab. Ostab kahesele arendavaid mänguasju ja näitab tähti. Neljaselt paneb inglise keelde ja dzhuudosse. Koolilapse saadab muusikakooli (klaverit võiks inimene ju ikka osata!) ja jalgpallitrenni. Annab mõista, kui õnnelik ta on, kui laps on igas vallas edukas.

    Ise on natuke murelik ka, sest kes teab, mis saab — sel sügisel ei võtnud mitmed päris tavalised Tallinna gümnaasiumid vastu neid, kel põhikooli tunnistusel kolmed. Aga hea on kõik see, mida on parasjagu. Ka arendamisel on oma pahupooled. Räägivad asjatundjad.

    Logopeed

    Logopeed Malle Malm suuri sõnu ei tee. “Paaril esimesel kuul ülearendamise ohtu pole. Rääkimine, rinnaga toitmine, lapse häälitsustele vastamine — see kõik on vajalik ja hea.”

    Punased ohutuled hakkavad vilkuma siis, kui Malm mainib: “Aga pidevalt patrav ema ei ole ka hea.” Veel otsib ta välja nõuandelehe pealkirjaga “Lapse kõne ja selle arendamine

    1.–6. eluaastal.” Sellelt hakkab silma, et kui iga vanusegrupi juurde on kirjutatud “Räägi lapsega”, siis teise eluaasta lõpus on soovituste reale lisatud selline märkus: “Ära unusta, et laps vajab ka vaikust ja aega oma mõteteks ja keskendumiseks!”

    Malmi lemmikteema on kogelemine. “Miks algab kogelus just 3–4aastastel? Sest siis hakkab laps intensiivselt rääkima ning küsib kõige kohta, et mis ja miks. Ja vanem mõtleb, et oi, kui hästi mu laps juba räägib, nüüd tuleb teda arendama hakata. Ja siis on ema, isa, vanaema ja tädi takkapihta kõik selle lapse kallal: kui laps midagi küsib, siis kõik kohe vastavad, ikka pikalt-laialt. Mida nii arendatakse? Selles vanuses lapsel tuleb aidata kõnet mõista, lasta tema enda kõnel areneda. Info andmine on küll hea, kuid seda olgu eakohasel hulgal! Lapsel ei käi veel mõte ja keel paralleelselt: tahab palju korraga välja öelda, aga keel jääb sõlme.”

    Ta vangutab pead. “Praegu on üldse nagu mingi hullus selle rääkimisega. Lapsele peab vastama aeglaselt! Kui meie paristame kiiresti-kiiresti, siis laps tahab ka meie moodi olla. Vahel aitab kogeluse raviks paarist kohtumisest vanematega — ja ma ütlen peamiselt seda, et jätke oma laps rahule!”

    Eelmainitud lehel kõne arendamise kohta on 3.–4. eluaasta juures märkus: “Laps tahab ise rääkida — ära võta temalt õppimisrõõmu, rääkides tema eest.”

    Spordiarst

    Laste ja noorte spordiarst Leena Annus võtab iga päev koormustestideks vastu 6–7 koolilast, tema kolleeg teist sama palju. Nendest 3–4 lapsel diagnoositakse ülekoormus. “Ägeda vigastusega minnakse muidugi traumapunkti, meile tulevad ülekoormussündroomiga lapsed: nad on väsinud, nende sportlik areng on takerdunud, neil on unehäired, nad on närvilised. Vereproov näitab sageli kehvveresust,” kirjeldab Annus. Arst kahtlustab liigse sportimise tulemusena ka kasvu kinnijäämist, kuigi osa allikaid sellist võimalust eitab.

    Tavaline muster on see, et lapsevanemad, kes on ise aktiivsed, toodavad aktiivsust ka oma lapses. Ja nii ongi, et laps käib koolis, ühes-kahes trennis, lisaks tantsimas ja veel kuskil. “Koolilastel on väga pingeline päevakava,” muretseb Annus. “Ja ega see pole siis füüsiline koormus üksi — Tallinn on suur linn! Laps peab päev otsa ühest linnaotsast teise liikuma, asjad seljas, kartma kogu aeg hiljaks jäämist, ning õppima peab ta ju ka! Ja lapsed — nad pingutavad trennis selgelt üle, ikka selleks, et saada saavutuste eest kiita treenerilt ja vanemalt.”

    Annus näeb ohtu selles, et lapsel ei jää üldse vaba aega. Pool spordiarstide energiast läheb vanemate veenmiseks, et võtke lapsel koormust vähemaks, kurdab ta. Kuid paraku ei peatu rong enne, kui laps tõsise vigastuse või häirega haiglasse satub.

    “Kõige parem on see, kui lapsed saaksid kodu lähedal sporti teha,” soovitab Annus. “Õuesport, nagu vanasti öeldi: kodu- või kooli lähedal on staadion või vahendid, kus lapsed ise liikuda saavad. Spontaanne sport on kõige loomulikum, kas või nädalalõpus koos vanematega joosta, jalgrattaga sõita, palli mängida. Võti ongi selles: kui lapsevanem ise sporti teeb, armastab ka laps liikumist.”

    Muidugi on liikumisrõõm arendatav, mainib Annus. “See algab sellest, et imikut, kes peab liikuda saama, ei tõsteta kuhugi aedikusse istuma, vaid pannakse aedikusse need asjad, mida ta kätte saada ei tohi!”

    Psühholoog

    Lapsepsühholoog Reet Montonenile on ülearendamine tuttav teema. Tegelikult on kaks reaalsust, mis on tema meelest täpselt sama halvad: kui lapse eest ei hoolitseta ja kui hoolitsetakse üle. Last hakatakse üle stimuleerima kohe beebina, on Montonen vestlustest vanematega aru saanud. Titade päevad on täis külaskäike, mänguasju, tegelemist, juttu. Seda peetakse sobiva kasvukeskkonna loomiseks, kuid üks oluline punkt on päevakavast puudu: lapsele ei anta vaikset aega info ja muljete läbi töötamiseks. Läbi töötamata muljed kuhjuvad ning soodustavad ärevust ja pinget.

    Kust tulevad inimesed, kes ei suuda enda eest vastutada? “Esmapilgul ehk raske seostada, kuid ülearendamine ohustab ka lapse vastutusvõime kujunemist,” seletab Montonen. “Lapse seotus vanematega peab tasapisi vähenema. Umbes pooleaastaselt hakkab laps iseseisvuma, see tähendab, et ta kogeb ka seda, mida tähendab ise otsustada ja vastutada. Sundarendamine võtab võimaluse ise maailma avastada. See ei tähenda, nagu vanem üldse ei tohiks lapsele tegevusi, mänge ja elamusi pakkuda, kuid on asju, mida laps, ka beebi, peaks ise avastada saama. Liigne vastutus lapse eest ei lase areneda lapse enda vastutusel.”

    Kõige rohkem on Montonen mures lasteaialaste pärast. “Lasteaias käimine on raske töö,” ütleb ta. “Vaadake, kui pikk on nende laste päev! Mina arvan, et trennid ja huviringid pärast lasteaeda on liiast. Nii väike laps võiks õhtuti olla koos oma vanematega.”

    Montonen ei tõsta näppu hoiatuseks, et laps ei pea hoogsat arendamist vastu. “Mõni laps saab suurema pingega paremini hakkama kui teine,” sõnab ta. “Põhiline on, et vanema ja lapse vahel oleks usalduslik side ning vanem jälgiks last. Kui laps käitub teisiti kui varem, tal tekivad une-, söömis- või käitumishäired, tuleks tempot maha võtta.”

    Lastearst

    Lastearsti ja neuroloogi haridusega Anne Silbaum palub end artiklis nimetada Waldorf-pedagoogika sõbraks. Laste ülearendamine on tal juba mitu aastat südamel. “Vanemad unustavad kergesti ära, et laps ei ole väikest sorti täiskasvanu. Kõige halvem on see, kui hakatakse last intellektuaalselt liiga vara arendama. Kuni seitsmenda eluaastani on lapsel vaja eelkõige kasvada — kunagi hiljem ei kasva keha sellise tempoga! See on sarnane olukorraga, kus me saame päranduseks vana maja — kõik on vaja teha endale omaseks, käe järgi.

    Lapsel on keha, millega on vaja harjuda, seda igatpidi painutada, liigutada, enda omaks teha. Kehal on vaja energiat kasvamiseks. Kui võtame osa kasvujõust vaimujõuks, ei lase me lapse organismil ja elunditel korralikult välja areneda. Muidugi, organism on paindlik, nii et hädad ei alga kohe, vaid alles täiskasvanueas. Näiteks reuma, vähk, ladestushaigused, skisofreenia,” loetleb ta.

    Märgiks, mis näitab lapse valmisolekut õppida tähti, numbreid ja muid abstraktseid märke, on jäävhammaste tulek. Sama vana tõde, et laps on kooliküps siis, kui esimene hammas vahetunud. Kui jäävhambad tulevad, jääb osa kasvujõudusid vabaks ja nendest saavad mõttejõud.

    Lapse arengus on kolm suuremat sensitiivset etappi: 0–7 aastat on soodus tahte, 7–14 tunde ja 14–21 mõtte arenguks. “Kui eelkoolieas arendada väga mõtet, võib see kinni panna teotahte: varaintellektuaal küll räägib palju ja tal on häid ideid, kuid ära ei tee midagi,” arutleb Silbaum.

    Üks ema

    Anneli Piibar (37) pole ette võtnud midagi erilist, et Matthiast (3 a 8 k) arendada. Hea küll, kui laps oli pooleaastane, läks Anneli temaga beebikooli. Nimelt Anneli läks, sest tagantjärele taipas ta, et beebikool on vajalik talle, mitte lapsele. “Mina sain teiste emadega suhelda ja tunda rõõmu oma lapse üle. Lapsele oleks isegi väärtuslikum olnud, kui oleksime kodus koos laulnud ja pilli mänginud. Aga eks beebikool olegi ju mõeldud selleks, et ema saaks ideid ja julgustust lapsega tegelda.”

    Täheklotse pole ema pojale näidanud. Selle asemel vaatavad nad pildiraamatuid ja räägivad lugusid. “Ma arvan, et mu laps õpib tähti koolis. Ja enne seda las ta olla muinasjutumaailmas. Tähekujud on eelkoolieas liiga abstraktsed, need ei tule lapse seest, tal pole nendega mingit seost.”

    Ema ja poeg teevad koos hästi palju. “Koristame kappe ja küpsetame ja käime palju looduses. Luban kõiki asju käppida, jahu ja tangu ja tainast. Mängime palju näpumänge — kui käed liiguvad, siis liigub ka aju.” Eelkooliealine laps on võimekas ja nii vanemate küljes kinni, et vanem võib lapse ükskõik mida tegema panna, arvab Anneli laste arendamise kohta. Kas või kätel kõndima. Tema nii ei tee. Ta ei koorma oma last asjadega, mis tulevad väljast ja mis pole eakohased. Ei pane trenni lasteaia ajal ega õpeta lugema enne kooli. Varane akadeemilisus ja sund viib pealiskaudsusele ning tundenüansid ei arene välja, põhjendab ta tasasel häälel.

    Ajakirjaniku monoloog

    Probleemi ilmselt ei oleks, kui meil poleks a) nii palju hirmu tuleviku ees ja b) nii neetult kiire. Siis ei peaks me oma südametunnistuse rahustuseks lapsi trennidesse sokutama ega järjest uusi mänguasju ostma. Oleks aega, käiks ise lastega ujumas, nõuaks korteriühistu esimehelt, et ehitagu maja lähedale spordiplats, ja taoks ise lastega palli.

    Poleks vaja arvutis istuva poja kõrval oma lõdva kõhuga seista ja jorada: “Poiss, sa pead sporti tegema, mitte siin mängima!” Ei utsitaks teda olema parim. Poleks vaja paari päevas koosoldud tunni jooksul pakkuda lapsele kümmet tegevust ja kahtkümmet jututeemat — ikka selleks, et võimalikult intensiivselt ära kasutada aega, mida meil on nii piiratult.

    Aga midagi saame oma hirmunud ajapuuduses ära teha ikka. Kui Tartu legoteegis uuriti hüperaktiivsete laste mängu, selgus, et nende vanemad ei mängi koos lapsega, vaid räägivad peamiselt: “Kas tahad joonistada? Teed päikese? Õhupalli? Pane ära! Mängi selle autoga ka!”

    Oi, kuidas oleks ajakirjanikule siinkohal meeldinud Malle Malmi spontaanne hüüatus:“Jätke laps rahule!”