Ühiskonna surve naistele on väga tugev. Ühelt poolt räägitakse pidevalt Eesti iibest, teiselt poolt sellest, kuidas inimene peaks ikka kõigepealt ise õnnelik ja lapse saamiseks valmis olema. Naistearstid lähtuvad tihtipeale vaid meditsiinilisest aspektist ja tuletavad naistele pidevalt meelde vanusega kasvavat riski lapsi mitte saada, räägivad tervisehädadest jne.

Hirmutatakse ka noori, et nad liiga vara ei sünnitaks ja siis tekitatakse järgmine paanika, et naised sünnitavad liiga hilja. Ja kokkuvõttes sünnitavad naised üldse liiga vähe. Kas hirm on sellise asja juures normaalne motivatsioon?

Mulle jääb kogu selle kära taustal ikkagi mulje, et laste saamine on ainult naiste asi. Olen täiesti selle poolt, et naised on ja jäävad nendeks, kes lõplikult otsustavad, kas siia ilma sünnib juurde veel üks inimene. 

Naine jääb alatiseks lapsega rohkem seotuks kui mees. Võib-olla on see mõnes kultuuris teisiti, kuid Eestis on päris sageli lapse kasvatamine lõpuks ikka rohkem või sootuks ainult naise õlul. Ärgu head isad tundku ennast puudutatuna, püüan vaid mõnedele asjaoludele tähelepanu juhtida, mitte kedagi mustata.

Miks ei küsita peaaegu kunagi meestelt, millal nad kavatsevad lapse saada? Kui küsitakse paarilt, siis on küsimus millegipärast ikka justkui naisele suunatud. Aga see, kes oodata tahab, on pigem ikka mees. Ja võib-olla pole selles midagi halba, aga milleks naisi kogu aeg survestada?

Me kuuleme pidevalt, kuidas arutletakse, millal ja kui palju peaks naised sünnitama. Pere planeerimine on väga mõistlik asi, kuid vaadake enda ümber - kui palju on neist plaanidest kasu? Ma arvan, et enamik ei naisi ei oota lapse saamiseks muud, kui üht toredat meest enda kõrvale. Meest, kellega saaks seda vastutust jagada - lapsele isa. Mis loeb siin see, kui vanalt me tahaks lapsi saada või kui palju? Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Kes seda toredat meest ei leia, lükkavadki sünnitust edasi või võtavad lõpuks vastu mingi muu otsuse (näiteks otsustavad üldse mitte lapsi saada).

Ma arvan, et neid naisi, kes lapse saamise karjääri pärast edasi lükkavad, on Eestis ikkagi vähe. Majanduslik olukord on kindlasti tähtis, kuid ma usun, et esimese lapse sündi see väga ei mõjuta. Järgmiste laste sünni puhul on see asjaolu ilmselt suurema tähtsusega.

Mis puutub vanusesse, siis jah, loodus võis ju selle ideaalse sünnitamise vanuse paika panna, kuid mida on meil selle teadmisega jällegi peale hakata? Loodus ei ole ka mõelnud inimest päev läbi arvuti taga konutama ega selliseid koguseid toitu õgima nagu meil kombeks on. Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Aga elu on kujunenud teistmoodi kui emake loodus algselt mõtles. Lapse saamine on samuti kohandunud meie oludele. See peegeldab meie ühiskonda tervikuna, mitte ainult üksikute naiste iseseisvaid otsuseid.

Kes saavad esimese lapse noorena, satuvad üldjuhul raskemasse olukorda (rahaliselt, suhete poolest, töö leidmise osas jne) ja võib-olla nad ei tahagi enam rohkem lapsi ja piirduvad ühega. Mõni alustab 35-aastaselt ja kuna kõik klapib, saab ta 3 last järjest. Keegi saab kaks last 40-selt ja on üliõnnelik ja rahul lapsevanem. Kes saab siin öelda, milline on siis see õige vanus ja kõige parem variant? Ei saa mingil juhul eeldada, et see, kes alustab laste saamisega varem, saab rohkem lapsi. Rääkimata sellest, milline on lõpp-kokkuvõttes pere elukvaliteet, sest me ei taha ometi lihtsalt inimmassi suurendada, vaid soovime saada tordaid, rõõmsaid kodanikke!

Seda meelt olen küll, et mingis vanuses võiks ikkagi tunnistada, et see rong on läinud. Nii palju peaks naine mõtlema, kas tal on reaalselt alles piisavalt elupäevi, et laps ka üles kasvatada. Jah, alati võib midagi juhtuda, kuid 60-selt laps saada on minu arvates täiesti vastutustundetu.

Tänapäeval selgub järjest rohkem tõsiasi, et meestegi viljakus ei pruugi ajale ja tervisehädadele vastu panna. Mehi millegipärast avalikult ei survestata ega hirmutata.

Ühesõnaga - jätke naised rahule. Nad annavad endast parima ja neil pole kadunud soov lapsi saada. Elu meie ühiskonnas on lihtsalt selline nagu ta on ja laste sündivus peegeldab seda.