Jestas, ka pensionäril on võimalik elu armastus leida!
Olen 24aastane ega usu klišeedesse, nagu esimesest silmapilgust armumine, igavene armastus ja muu selline. Viimasel ajal aga mõtlen, äkki olen liiga skeptiline. Minu vanaema leidis õige armastuse alles 80aastaselt.
Üle 40aasta vallaline ja siis…
Olgu, täpsustan: 82aastaselt. Nooruses oli ta muidugi abielus, on ta ju minugi vanaema. Tal ja vanaisal oli kaks last: poeg ja tütar (minu ema). Paraku suhe ei pidanud ja vanaema ja vanaisa teed läksid lahku. Isegi sügaval nõukaajal ei oldud igavesti abielus, mis ei tööta. Vanaema oli siis umbes 40. Ja sest ajast peale on ta üksi elanud. Ta pole kodus norutaja, ikka sõbrannadega väljas käinud ja aktiivne olnud. Tööd rabas kõrge eani. Uuesti ta aga ei abiellunud, minu teada polnud tal ühtegi pikemat suhetki.
Viimased kümme aastat on ta pensionärina kodune olnud, elab Tartus. Käime tal ikka külas ja tervis on tal hea olnud. Aga eks ikka tajusime, et ta veidi nukker. Üksindusega ei saagi lõplikult harjuda.
Mullu suvel aga läks vanaema koos sõbrannadega Norrasse reisile. Tuli tagasi ja teatas, et sai ühe sümpaatse härraga tuttavaks. Me emaga võtsime seda nagu ikka: tore ju, sõpru ikka vaja. Veidi hiljem aga selgus, et see polnud sõprus, midagi enamat. Härra on vanaemast pisut noorem, nii 75. Leskmees, üle kümne aasta üksi olnud.
Peagi kolisid kokku
Ja kuidagi juhtus nii, et nad klappisid omavahel. Käisid jalutamas, teatris. Talvel andis vanaema oma korteri minu käsutusse (õpin Tartus) ja kolis tolle vanahärra juurde.
Minu jaoks kõlab see kui hunnik klišeesid, mida võib USA filmis näha, aga täpselt nii läks. Ja tundub, et on õnnelikud. Panid raha kõrvale ja see suvi käisid näiteks koos Saksamaal reisil. Mulle tundub, et vanaema tervis on veel paremaks läinud. Vahepeal juba muretsesime, kas saab üksi hakkama, kuid nüüd kahekesi on nad väga kõbus paar. Neil pole probleeme kodutöid teha, rahaasju ajada jms. Endel (see siis vanahärra nimi) tegi kevadel isegi köögis pisikese remondi.
Hakka või armastusse uskuma
Endel meeldib ka mulle ja emale, saame hästi läbi, arukas mees. Ei oskagi midagi muud lisada: tore, et vanaema oma õnne leidis.
Kunagi pole liiga hilja! Peaks vist ise hakkama ka uskuma, et tõesti ei või ette planeerida, millal on õige aeg see õige leida. Tuleb, kui tuleb.
