Jõuluõhtu piinapingil — sattusin meeldiva koosviibimise asemel hoopis sugulaste ülekuulamisele!
Teadsin tegelikult juba ette, et mu sugulased eesotsas vanatädi ja tema tütrega ei ole maailma kõige taktitundelisemad inimesed. Kui kuulsin, et ka nemad võtavad osa pere ühisest jõululõunast, hingasin sügavalt sisse ja mõtlesin, äkki õnnestub siis vähemalt minul sellest üritusest kõrvale vingerdada. Ei õnnestunud, sest vanaema ja vanaisa hakkasid nutma, kui kuulsid, et ma ehk ei tulegi. Nojah, me pole tõesti ammu näinud…
Miks sul veel lapsi ei ole?
Läksin pool aastat tagasi lahku oma elukaaslasest, kellega olime koos üle seitsme aasta. No muidugi teadsin, et see teema tuleb jutuks. Nagu ka mu koondamine ja töökohavahetus. Ja muidugi ka see, miks mul veel lapsi ei ole. Kord varem on need teemad juba üles võetud ning juba tookord teatasin, et minu elu ei ole kellelegi teisele arutamiseks ja ma ei soovi neil teemadel kõnelda. Sain külge sildi “upsakas ja õel.”
Rääkisin sellest vanaema ja vanaisaga ning ütlesin, et ma ei ole huvitatud järjekordsest skandaaliõhtust. Nemad muidugi veensid mu ümber ja kinnitasid, et niipea, kui teemad võtavad imeliku pöörde ja ma tunnen end häirituna, võtavad nad jutuohjad enda kätte ning päästavad mu hädast.
Paraku ei suutnud nad napsist vanatädi pidurdada ning küsimusterahe alla sattusin juba esimese poole tunni jooksul. “Miks sa Mihkli maha jätsid? Miks sul veel lapsi ei ole? Kas sa ei saagi lapsi? Kas Mihkel ei saanud voodis hakkama?” (tõesti, ka selle küsimuse suutis ta üle laua välja kriisata…) Umbes 15 minutit suutsin sellele küsimusterahele vastu seista, siis vahetasin lihtsalt istekohta ja sättisin end tädist kaugemale ja vanaemale lähemale. Paraku oli ka memmeke, kes lubas mind säästa, juba üsna mitu pitsi viina kõrist alla kallanud ning jätkas nüüd: “Kas sul üldse on plaanis kunagi lapsi saada? Oled juba 25, kaua sa veel ootad? Kas sa üldse meie peale ei mõtle, meie vanaisaga tahame ju ka enne surma veel lapselapselapsi näha?! Mis karjäär, tänapäeva noored mõtlevad ainult karjäärile…kas see karjäär sind vanaduspõlves toidab ja katab? Annab jumal lapse, annab ka leiva! Ja üldse, millal sa viimati kirikus käisid? Meie vanaisaga käime jõulude ajal alati, kuidas sina siis nüüd ei käi?”
Kuule, laena natuke raha…
Tõusin, et lahkuda. Nad ei pannud seda vist tähelegi, sest juttu jätkus kauemaks ning nüüd oli juba üle laua teemaks võetud minu karjäärivalik (no mis töö see üldse on, kas selline siis korralikule naisele sobib!) ja kuidas sellel alal töötavad naised lähevad ülbeks ega suhtle enam sugulastega ja pirtsutavad ka vanaema pakutud toiduga (tõesti, jätsin pekitükid ja kolm verivorsti viiest taldrikule, sest selline ülekuulamine viis viimsegi söögiisu).
Lahkusin, pisarad silmis. Sellist jõuluõhtut poleks oodanud ka kõige halvemas unenäos. Ma ei mäletanud, et mu sugulased nii ebaviisakad ja taktitundetud on. Aga õhtu ei saanud ju sellega lõppeda…Olin uksest välja astumas, kui purupurjus onu, kes oli samuti väga valjult mu lapsesaamisküsimuses sõna võtnud, mulle külje alla ujus ning raha laenuks palus. Mitte palju, no 400st eurost piisaks küll, maksab ju kohe tagasi…
Keeldusin viisakalt. Selline summa on esiteks liig, teiseks oli onu mind rängalt solvanud ning kolmandaks ma tean, et ma ei saaks seda raha kunagi tagasi. Aga onu solvus, läks lauda tagasi ning päris mu emalt, kas ta mind üldse kasvatanud ei ole ja kuidas on võimalik, et sellest suguvõsast nii ülbe ja isekas preilna välja kasvanud on. Kuulsin veel, kuidas ema ohkas, et ega tema ka ei tea…
Ja siis ma läksin. Õnneks oli kodus natuke süüa, telekas ja arvuti töötasid ja kass tuli kaissu nurruma. Aga see oli küll viimane kord, kui ma oma sugulastega koos midagi ette võtan, täitsa uskumatu, kui häbematud ja taktitundetud võivad vanad ja purjus inimesed olla.
