Jurist: isad soovivad oma laste eludes osaleda, kuid emad keelduvad neile lapsi näitamast!
Eile Naistekas avaldatud lugu „Eesti kubiseb üksikemadest, sest Eesti mees ei oskaks üksi last kasvatada!” ajendas mind kirjutama käesolevat artiklit ja kirjeldama olukorda ka teisest vaatenurgast.
Olen perekonnaõigusele spetsialiseerunud jurist ja sellest tulenevalt tegelen igapäevaselt erinevate perekonnaõiguslike küsimustega. Peamiselt tulebki lahendada lastesse puutuvaid vaidlusi lahkuläinud vanemate vahel, sealhulgas nii ülalpidamist, hooldusõigust kui ka suhtlemiskorra kindlaksmääramist puudutavaid küsimusi. Samuti nõustan murelikke vanemaid Ühenduses Isade Eest, kus puutun paratamatult rohkem kokku isadega. Oma senisele töökogemusele tuginedes võin julgelt väita, et üksikemade suur osakaal ei ole tingitud vaid asjaolust, et laste isad ei sooviks või ei oskaks lapsi kasvatada.
Emad keelduvad isadele lapsi näitamast
Nimelt on tegemist hoopis vastupidise põhjusega. Suur osa lastest jäävad peale lahkuminekut emaga elama mitte isade „hädisuse” pärast, vaid ema tugevast vastumeelsusest tulenevalt. Lisaks eeltoodule tuleb praktikas ette mitmeid juhtumeid, mil emad lausa keelduvad isadele peale lahkuminekut ühist last näitamast. Nö kergemal juhul võivad isad oma lastega äärmiselt piiratult kohtuda, kuid on ka juhtumeid, mil ema teeb lahus elava isa jaoks lapsega suhtlemise põhimõtteliselt võimatuks. Selle tulemusena tekib suure tõenäosusega lapse ja isa vahel võõrdumine, ja mis kõige hullem, kannatavad lapse huvid. Kõigi eelduste kohaselt on lapse peamine mõte, miks küll issi teda näha ei taha enam.
Naised maksavad meestele kätte
Aga miks emad nii teevad? Usun, et põhjuseid on mitmeid. Peamisena tooksin kindlasti välja emotsionaalsed põhjused, eeskätt emade isikliku vastumeelsuse ja viha lapse isa vastu. Tihti esineb seda just olukorras, kus lahkumineku algatajaks on meespool. Sellisel juhul soovitakse pahatihti teisele poolele nö kätte maksta ja vahendiks valitakse laps, kellega on ilmselgelt võimalik teisele poolele kõige rohkem südamevalu põhjustada. Kahjuks aga ei teadvustata endale, et kõige suuremat kahju kannatab selliselt tegutsedes just kõige nõrgem osapool, laps. Samuti olen tööalaselt kokku puutunud olukordadega, mil lapsega alaliselt koos elav vanem piirab lapse ja lahus elava vanema suhtlemist selleks, et mitte „kaotada” osa lapse ülalpidamiseks makstava elatise summast. Siinkohal rõhutan, et antud artikli raames ei käsitle ma olukordi, mil lapse ja vanema suhtlemise piiramine teise vanema poolt on igakülgselt õigustatud, näiteks vägivaldsuse, alkoholismi jms korral.
Vanematevahelises tülis kannatavad kõige rohkem lapsed
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et paljud isad sooviksid peale lahkuminekut lapsed enda juurde elama võtta või vähemalt osaleda aktiivselt laste elus, kuid eelnimetatud soovid takerduvad tihti emade vastumeelsuse taha. Kindlasti ei vasta tõele väide, et üksikemade paljusus tuleneb isade oskamatusest ja tahtmatusest lapsi kasvatada, vaid põhjuseid võib olla teisigi, nagu kirjutasin eelpool. Siinkohal pean oluliseks kutsuda lahkuläinud vanemaid üles mõistlikule suhtumisele lapse elukoha ja suhtlemiskorra kindlaksmääramise osas, kaaludes realistlikult, milline variant oleks just lapsele sobivaim. Kui kehvad omavahelised suhted ei luba last puudutavaid asju rahumeelselt ja erapooletult arutada, tuleks pöörduda neutraalse kolmanda osapoole, näiteks perelepitaja poole.
