Saates osalenud emad väitsid, et peale lahkuminekut ei soovi lapsed enam oma isadega suhelda ja kõik kohtumised, nii omavaheliselt kokku lepitud kui ka kohtu poolt kindlaks määratud, toimusid lastele vastumeelselt. Saates esitati isegi mõned lindistused, kus isale üleantav laps hüsteeriliselt nuttis, mis emade hinnangul väljendas selgelt laste soovimatust isadega kohtuda. Siinkohal ei hakka ma spekuleerima, kas lapsed tõepoolest ei soovinud oma isadega suhelda või oli tegemist pelgalt emade arvamusega, mis kujunes isiklikust vihast isa vastu.

Antud artikliga sooviksin tähelepanu juhtida hoopis millelegi palju olulisemale, mis nimetatud saates kahjuväärselt erilist märkimist ei leidnud. Saate foonil kõlas pidevalt ühe lapsevanema ehk siis antud juhul isa halvustamine ja erinevate põhjuste leidmine, miks isa ja laps ei peaks suhtlema. Saate vältel ei pööranud ükski ema tähelepanu sellele, et laps vajab enda ellu nii ema kui ka isa, olenemata sellest, et vanematevahelised suhted ei ole enam lähedased. Oli selge, et eeskätt lähtuti enda isiklikust huvist, milleks oli lapse ja isa suhtlemise oluline piiramine. Huvitaval kombel esitati seda lapse huvidest lähtuva otsusena.

Olgem ausad, lapse huvidest saame me rääkida ikkagi siis, kui paneme ennast selle lapse asemele, kelle vanemate suhe on purunenud. Kui jätta kõrvale juhtumid, mil emb-kumb vanem on last mingil viisil väärkohelnud, soovib laps suure tõenäosusega edasi suhelda nii ema kui ka isaga. Üldjuhul oleks lapse seisukohast parim variant vanemate kokkujäämine, kuid kui lahkuminek on juba toimunud, peaks jätkuma võimalikult sarnane elukorraldus — laps peaks piisavas mahus saama suhelda mõlema vanemaga.

Saates „Sa ei ole üksi” osalenud emad juhtisid tähelepanu sellele, et laps väljendab oma vastumeelsust isa suhtes isale üleandmisel, nuttes hüsteeriliselt (lisatud olid ka lindistused). Tegelikkuses ei pruugi lapse nutt üldse olla tingitud sellest, et laps ei soovi isaga kohtuda, vaid tegemist võib olla üldise frustratsiooniga, mille on põhjustanud vanemate lahkuminek. Kui lisada sellele veel võimalik lapse manipuleerimine ja teise vanema mustamine lapse ees, on vägagi tõenäoline, et lapsel on tekkinud stress, mis vallandub eelkõige asjaoliste ehk mõlema vanema juuresolekul.

Kogu eelneva taustal toon enda hinnangul välja kõige olulisema lapse huvide tagamisel — vanemad peavad endale teadvustama, et laps armastab üldjuhul mõlemat vanemat ja samuti soovib peale pere purunemist suhelda mõlema vanemaga. Lapse näilik vastumeelsus ühe vanema suhtes võib olla teise vanema käitumise „vili”. Seega isegi olukorras, mil vanemate omavahelised suhted on halvad, mis on kahjuks iseloomulik paljudele lahkuminekutele, tuleb suhtuda jaatavalt lapse ja lahus elava vanema suhtlemisse.

Olen seisukohal, et kui mõlemad vanemad suhtuvad vähemalt lapse ees teise vanemasse lugupidamisega ega musta teda mingil viisil, on võimalik lahkuminek lapse jaoks emotsionaalselt kergemaks teha ja vältida samas olukordi, mil lapses vallandub üleandmisel tugevalt negatiivne emotsioon. Puutudes igapäevaselt kokku perekonnaõiguslike vaidlustega, sh lapse ja vanema õigussuhet puudutavate küsimustega, soovitaksin tungivalt kõikidel lahku läinud vanematel vaadelda olukorda läbi lapse silmade ja leida sellest tulenevalt parim lahendus. Mõnikord võib see tähendada ka enda negatiivsete emotsioonide allasurumist, kuid samas võite olla kindlad, et olete lapse suhtes õigesti käitunud ja teinud ebameeldiva kogemuse — vanemate lahkumineku — lapse jaoks võimalikult valutuks.