Kaotatud lapsed — lapsed, keda ei märka ei vanemad, õpetajad ega teised lapsed
Aga nad ei küsi, mida laps mõtleb, mis on talle eluliselt tähtis, milliseid raamatuid ta loeb, kellega sõbrustab, millest unistab. Laps elab füüsiliselt perekonnas, ent psühholoogiliselt teda ei märgata.
Selline laps kasvab üles tundega, et ta ei huvita mitte kedagi. Ta sulgub endasse, poeb oma karpi. Kui ta nutab, siis öösel padja sisse, kui rõõmustab — ei jaga ta sedagi oma lähedastega.
„Kaotatud lapse” vanemad ei oska öelda, millega nende laps tegeleb, millist muusikat kuulab, kas ta on kellessegi armunud, kuidas ta veedab oma vaba aega väljaspool kodu… Ning selliseid vanemaid võivad tabada ootamatud üllatused, kusjuures mitte alati meeldivad. Ema ja isa elavad justkui suletud silmadega ega märkagi oma last.
Miks siis ikkagi vanemad „kaotavad” oma lapse? Esmalt psühholoogiliselt, seejärel võivad aga kahjuks kõne alla tulla juba palju tõsisemad probleemid, sest „kaotatud laps”, üritades asendada kontakti defitsiiti, võib sattuda halba seltskonda, alustada korrapäratut suguelu, kuna nii tekib tal vajalikkuse illusioon…
Sellise lapse vanemad tegelevad vaid iseendiga ja enda probleemidega. „Kaotatud laps” võib elada probleemses peres. Peres, kus on palju pingeid ning vanemad püüavad neid maandada. Laps jääb nende jaoks tahaplaanile.
Näitena võib tuua pere, kus isa joob, ema aga püüab teda sellest eemal hoida. On ka peresid, kus selliseid probleeme pole, vanemate vahel on aga ikkagi palju konflikte ning nad klaarivad alailma oma suhteid. Laialtlevinud on ka variant, kus üksikema, kes on kohustatud oma perekonda ülal pidama, sukeldub pea ees töösse ning tal ei jää aega ega ka jõudu lapsega tegeleda. Samuti võib „kaotatud lapsi” kohata paljulapselistes peredes, kus vanemad ei suuda optimaalselt jagada oma tähelepanu kõikide laste vahel.
„Kaotatud lapse” roll rajaneb samadele raskustele, millega on kokku puutunud perekond. Kõikide selliste laste deviis kõlab: „Ära kõiguta paati. Niigi on kõva tuul…”
Millise hinnaga see aga saavutatakse? Selleks on omaenese elust loobumise hind. Vahel sünnib see sõna otseses mõttes. Teatavasti ei suuda skandaalsetes peredes elavad lapsed pahatihti seda kõike välja kannatada ning lahkuvad elust.
Kes ja mis kujundavad „kaotatud lapse”.
Selliste laste lapsepõlv möödub unistustes, mitte ilmsi. Nad astuvad oma täiskasvanu ellu väga madala enesehinnanguga. Seetõttu võivad nad jääda kas täiesti üksikuks või siis viskuvad esimese ettejuhtuva käte vahele. Igat puudutust võib selline inimene pidada armastuse märgiks, kuna tal on juba ammu kindlalt välja kujunenud armastusenälg.
„Kaotatud laps” lisab perekonda veidi vaikust ja rahu. Vaikne, märkamatu käitumine… Kujuta sellist last koolis ette. Kujutle, et astud klassi, kus möllab 26 jõnglast, 27. laps istub aga vaikselt nurgas ega võta osa üldisest märulist. Kellele sinu pilk pidama jääb? Õige. Just temale, 27-ndale, väiksekesele. Ehk just see ongi vajalik sellisele lapsele — olla tähele pandud.
Perekondades, kust need lapsed pärit on, pole kombeks puudutused, silitused, kallistused, suudlused… Lapsel on puudutuste nälg, tal lihtsalt ei jätku neid. Sellised lapsed kiinduvad erilise hellusega koduloomadesse — neid võib puudutada, kustutades nii oma igatsust helluste järele… Aja jooksul võib selline igatsus viia varase sugueluni, kuigi seks polegi talle tegelikult vajalik. Ometi on see võimalus saada partnerilt veidigi hellust ja puudutusi… Kui aga on raske kedagi oma keha lähedale lubada, põgenetakse pahatihti eneseisolatsiooni.
Täiskasvanuks saamise lävel omab selline laps vaid ebamääraseid ettekujutusi reaalsest elust.
See on ka arusaadav, kuna ta on elanud enamasti oma fantaasiate maailmas. Ta kaldub nukrutsema ning tal on madal enesehinnang.
„Kadunud” poistel on sageli probleeme käitumisega, tüdrukutel aga esinevad emotsionaalsed häired. Meeleolud on tingitud sagedastest lootuste purunemistest ning lausa haiglaslikest üleelamistest oma ebaõnnestumiste pärast. Sellised lapsed püstitavad endi ette sageli ebareaalseid ülesandeid, hiljem aga tunnevad end süüdlastena, sest ei saanud hakkama. Küpses eas ähvardab neid depressioon.
Psühholoogiline portree
Kui sinu rolliks lapsepõlves oli olla „kaotatud laps”, üritasid ehk ennast kaitstes kõigest ja kõigist eemale hoiduda. Võib-olla eelistasid fantaasiamaailma. Olid ilmselt laps, kelle kohta öeldi: „madalam kui rohi”.
Enamus selliseid lapsi ihkab iga hinna eest rahu ja vaikust. Nad on nõus iga arvamusega, nad ei ilmuta oma soove ning isegi ei küsi midagi. Need head poisid ja suurepärased tüdrukud ei valmista oma vanematele mingeid muresid, nad ei tõmba endale tähelepanu. Nende jaoks on parim sulguda endasse — ohutusse üksindusse.
Ometi on ka üksindus piinav. Seetõttu püütakse armastuse puudust ning emotsionaalset kontakti asendada alateadvuslikult teiste võtetega. Näiteks ülesöömine: sageli lohutavad sellised inimesed end magusaga, et võimaldada endale „magus elu”. Ka muretsevad nad endile koduloomi, kusjuures ebaadekvaatsel hulgal — palju koeri või kasse või siis asuvad pidevalt kodutuid loomi toitma. Nii tunnevad nad, et on ometi kellelegi vajalikud…
„Kaotatud laps” võib pea ees heategevusse sukelduda — päästa ja aidata, vähemalt hinge põhjas ihkavad nad seda, et ehk siis teda ennastki „päästetakse”…
„Kaotatud laps” on enesessesulgunud häbelik inimene, kes elab omas maailmas, kuhu on vaid vähestele sissepääs. Sageli jääb ta üksikuks, kuna määrab end isolatsiooni. Tal on raske end avada, raske jagada oma muresid, jutustada oma huvidest… Kollektiivis hoiab ta end alati kõrvale ning eelistab olla vaatleja. Isiklikus elus ootab teda terve hulk raskusi, sest tal on võimatu uskuda, et keegi võiks teda märgata, hinnata ja armastada. Ta püüab kõigest jõust olla „hea”. Ta on hea õpilane, vastutustundlik töötaja, eeskujulik abikaasa, kes täidab kõiki oma teise poole tahtmisi. Oma hingepõhjas loodab, et kui ta on hea, ehk siis teda märgatakse ja hinnatakse… Ning antakse ehk kübeke armastust.
Täiskasvanu elu
Täiskasvanuks saades jätkab „kaotatud laps” elamist eraldatuses. Kuigi ta ehk ei tunnegi end enam nii üksikuna. Ta lihtsalt ei tea, et on ka teisiti võimalik elada. Talle näib, et ta ei huvita mitte kedagi. Seetõttu eemaldub teistest ning teised vastavad samaga. Ning seega saab ta kinnitust oma arvamusele, et mitte keegi ei vaja teda. Kuigi tegelikult pole see üldsegi nii — ta ise provotseerib olukorda, kus teda hakatakse ignoreerima.
Seetõttu tuleb täiskasvanuks saanud „kaotatud lapsel” asuda ise ennast leidma. Ta peab hakkama ennast armastama, hindama ning enda eest hoolitsema. Ainult siis saab ta avaneda teistele. Maailmas on palju inimesi, kes on valmis jagama armastust. Tuleb vaid lasta nad endale ligi
Kuidas aidata „kaotatud last” lapsepõlves
Laps peab mõistma, et tal on kollektiivis oma kindel koht, et ta kuulub teiste hulka. Eraldatuse tunde sai ta kaasa perekonnast. Koolikaaslased ja teisedki sõbrad võivad näidata talle, et ta on nende elus tähtsal kohal. Samas ei tohi nõuda, et laps elaks pidevalt „karjas”. Iga laps vajab üksiolemist — kes rohkem, kes vähem.
Julgusta „kaotatud last”, et ta lubaks endale ajaviitmist ning lõbustusi, mis vajavad suhtlemist teistega. See on lapsele kasulikum kui tegevus üksinduses (lugemine, unistamine). Riputa üles ta joonistused, näita teistele ta käsitöid või loe ette kirjandeid. See tõstab lapse enesekindlust. Kiida teda sagedamini.
Aita lapsel mõista ja väljendada oma tundeid, kasutades selleks kindlaid ohutuid kanaleid: joonistamine, käsitöö, valjusti lugemine, musitseerimine… Oma tunnete sõnades väljendamine on kõige levinum moodus. Seetõttu küsi sagedamini, mida laps tundis ühes või teises olukorras. Püüa teda igati tiivustada.
Allikas: Psihologija, mai, 2011
