Karin Rask: koduvägivalla juures on kõige suuremaks murekohaks selle ära tundmine

Lavastus “Väävelmagnooliad” räägib karjäärinaisest, kelle ellu ootamatult invaliidist isa satub. Isa, kes naisele lapsepõlvest ainult vägivaldsed mälestused jätnud on. Naisel küll on mees, kes teda toetab, kuid ühel hetkel see tugi kaob. Tegemist on küllaltki traagilise looga. Karin, kui raske on sellisesse tumedasse rolli sisse elada?

Ei oska vastata. Materjal on tõsine muidugi ja roll keeruline, samas prooviprotsess on olnud loominguline ja kolleegid toetavad.

Mõningates peredes ei puudutata vananemise teemat üldse. Inimese teadvusesse lihtsalt ei mahu mõte, et vanemad võiksid vananeda. Kuidas sinu ja su perega lood on?

Ma püüan ise suhtuda vananemisse normaalselt ja loodan, et ehk siis suhtuvad ka lapsed nii. Minu jaoks on vananemise suurim varjukülg haigused, seega püüan ise otsida elus tasakaalu ja käituda võimalikult tervislikult, et püsida pikalt terve.

Olukord, kus laps peab hakkama vanema eest hoolitsema, on kindlasti algusperioodil uus ja harjumatu mõlema poole jaoks. Mis sa arvad, kuidas see võimalikult loomulikuks ja valutuks muuta?

Näidendis on olukord muidugi teistsugune, minu tegelasel on olnud väga valulik lapsepõlv.

Kuid ka sel juhul, kui tuleb väga armastatud vanema eest hoolitseda, ei ole see lihtne. Olen seda kõrvalt näinud — minu ema ja isa võtsid enda juurde kõigepealt isa-isa ning hoolitsesid tema eest aastaid ning seejärel ema-ema. Minu ema jäi poole kohaga tööle, loomulikult ei tulnud nende aastate jooksul kõne alla reisid jms.

Imetlen neid selle eest sügavalt.

Millisena sina oma vanaduspõlve ette kujutad?

Ma tahan loota, et kui millessegi väga uskuda, siis see läheb ka täide — niisiis, olen kõbus hallipäine proua, kes hommikupoolikul õpetab lastelastele, kuidas ajalehest paberlilli voolida; kes päeval istub barett peas ikka veel toimivas Musta Puudli kohvikus ning lobiseb sõbrannaga ning kes õhtul jalutab oma kalli abikaasaga käsikäes punaste vahtralehtede sahisedes ooperisse.

Praegusel ajal on aktuaalseks saanud ka pere- ja koduvägivalda puudutavad teemad. Kuidas selle vastu võidelda? Mida saaksime me kõik vägivalla vähendamiseks ära teha?

Nii keerulisele probleemile ei ole lihtsaid vastuseid. Üks asi, mida ma olen mõelnud on see, et kas ma ise oskan märgata? Näha? Ja reageerida? Mitte keerata pead teisele poole ja kõndida mööda. Seda nii tänaval kaklevate poiste kui kummaliselt käituvate tuttavate puhul. See ei ole lihtne.

Vasta küsimusele ning võida 2 teatripiletit Polygon Teatri etendusele “Väävelmagnooliad”.

Pileteid loosime välja 3x2 komplekti etendustele, mis toimuvad 6. ja 7. novembril. Võitja kuulutame välja 28. oktoobril. Etenduse kohta leiad infot siit.