Karjäär või õnnelik pere - kumb on tähtsam?
Niisiis — mida teha. Kui tahan ametialaselt kõrgusi vallutama asuda, tuleb mul veeta pikad tööpäevad kontoris. Tööpäevade hulka kuuluvad sel juhul tõenäoliselt ka nädalavahetused ja hilised õhtutunnid, koolivaheajad ja rahvuspühad. Kui pühendaksin end praegu karjäärile, saaksin ma n.ö haljale oksale, ma teeksin endale nime, saaksin oma valdkonnas tuntuks, palk tõuseks mitmekordseks ja pere majanduslik olukord paraneks märgatavalt.
Unistused, unistused…
Ehk saaksin siis üürikorteri lõpuks päris oma kodu vastu vahetada. Ja lapsed räägivad juba ammu, et tahaksid palmi alla puhkama, sest kõik teised on ju juba Egiptuses või Kreetal käinud. Saaksin abikaasat üllatada ilusate kingituste ja kinopiletitega…ma pole talle juba ammu midagi kinkida saanud. Kui mul oleks miljon krooni, nagu laulusalm ütleb, oleks mul võimalik ka oma pensionärist vanaema toetada, et tema elu viimsed päevad ka natukene helgemad oleksid. Et ta ei peaks poest kõige odavamat vorstilaadset toodet ostma, vaid saaks endale ka kala ja liha ja kõlblik kuni mitteületanud jogurteid lubada. Kui ma võtaksin vastu pakutava töö, täituks mu unistus — ametipost on täpselt see, millest oma lõpukirjandis kirjutasin ja juba lapsepõlves unistasin.
Mida ma siis veel uimerdan, miks ma pole veel teel lepingule alla kirjutama?
Abikaasa ei ole mu karjäärivõimalusest erilises vaimustuses. Tema ja ka lapsed tahaksid, et ma oleksin rohkem kodus, teeksin perele õhtusööki, käiksin kooliüritustel ja lasteaia emadepäevapidudel, et puhtad riided oleks alati valmis ja koeraga jalutamas käidud. Et ma ei peaks laupäeva hommikul kontorisse tõttama, vaid saaksin koos nendega parki või mere äärde jalutama minna. Et ma ei peaks pühapäevaõhtul põnne ilma unejuttu lugemata magama saatma, sest töö tahab tegemist, vaid istuksin nende voodi kõrval ja et me saaksime päevasündmused läbi arutada. Et ma aitaksin koolilapsel koduseid ülesandeid teha ja lasteaiapõnni lugema õpetada.
Tõenäoliselt abikaasa oleks vihane, et ma õhtul kodus tahan vaid magada, kukuksin õhtul koos lastega voodisse ja ärkaksin tunni pärast taas, sest tuli meelde, et üks väga tähtis tööasi jäi tegemata. Seksiks poleks mul aega ega tahtmistki, pinge on nii suur, et ei suudaks sellele isegi mõelda. Oleme rääkinud ka kolmandast lapsest, mees on mõttest vaimustuses ja tahaks kohe titeteoga pihta hakata. Ka mina tahaks veel ühte last, olen selleks nii vaimselt kui füüsiliselt valmis, kuid siis peaksin töölt jälle mitmeks aastaks eemale jääma ja kes teab, kas hiljem enam nii head kohta pakutakse. Tõenäoliselt ju mitte, tööpuudus on suur ja kandidaatide rivi ukse taga ootamas. Kardan ka seda, et kui valin töö, siis mu imeline ja tubli mees, kes on lastele võrratu isa, võtab meie lapsed lihtsalt kaenlasse ning otsib omale lõpuks uue naise, kes suudab töö- ja pereelu paremini ühitada.
Minu unistused versus pere soovid
Olen ise kasvanud peres, kus töö oli kõige tähtsam. Ma vihkasin oma vanemaid, sest neid ei olnud kunagi kodus. Majanduslik seis ei olnud meil kehv, aga väga hea ka mitte. Täitsa normaalne. Meil olid ilusad riided, saime reisida ja millestki puudust ei tundnud. Peale vanemate hoole ja armastuse.
Nüüd seisan ise samasuguse valiku ees. Ma tahaksin end kloonida või pooleks lõigata, et mind jätkuks nii perele kui karjäärile. Loobudes tööst ja pühendudes perele loobun ma ka iseendast, oma soovidest ja paljudest unistustest. Kuid end tööle pühendades jääb pere tagaplaanile, sest ma tunnen oma piire ja tean, et ma ei suuda neile vajalikul määral tähelepanu võimaldada ja nende kõigi vajadusi rahuldada.
Mida siis teha — kas loobuda unelmate tööst ja hoida pere koos või loota, et pere suudab mu eneseteostusperioodi kannatlikult parema homse lootuses üle elada?
