Kas adopteeritud laps peab teadma, kes on ta bioloogilised vanemad?

Paljud lapsed adopteeritakse päris noores eas, nii et nad ei pruugi oma bioloogilist ema mäletadagi. Uues kodus pakutakse lapsele armastust ja turvatunnet ja laps kohaneb uute vanematega. Ometi jääb õhku küsimus — kas laps peaks teadma, et ta on adopteeritud?

Kas oma bioloogiliste vanemate teadmine on n-ö inimõigus? Kui olete adopteerinud lapse, siis kas tunnete vajadust rääkida talle, kes on tema päris vanemad? Seda muidugi juhul, kui ta adopteeriti niivõrd noorelt, et tal puuduvad kindlad mälestused emast või isast.

Kui rääkida lapsele, et ta on adopteeritud, siis kuidas ja mis vanuses see toimuma peaks? Kas sellest tuleks rääkida juba pisikesest peale või peaks ootama, et laps on piisavalt vana, et seda mõista? Millised võivad olla vanema suurimad hirmud lapsega rääkides? Kas see, et laps ei tunne end enam “kodus” või hakkab suurt huvi ilmutama oma bioloogiliste vanemate vastu? Kui palju lapsele üldse bioloogilistest vanematest rääkida, eriti juhul kui need vanemad ta ise hülgasid või käest andsid?

Kallis lugeja, arutle, kuidas ja millal peaks lapsele rääkima tema bioloogilistest vanematest. Kas üldse?

Loe ka: "Ema kogemus: kartsin, et ma ei saavuta adopteeritud lapsega õiget sidet" ning arutle, kas sina oleksid valmis lapsendama.