Mind tõepoolest ei huvita, mis mu emal töö juures toimub. Mulle tundub, et teda koondatakse juba mitu aastat. Tõesti, mul on siiber, kuidas ta ülepäeviti räägib, et nüüd on küll asi selge — kahe kuu pärast on ta töötu. Tegelikult ei ole siiani mitte midagi juhtunud ja ei juhtugi niipea! Samas ta kinnitab, et on olukorraga leppinud ja ongi parem, kui sellelt närvesöövalt kohalt minema saab. Miks ta siis põeb, kui on leppinud?
Ma olen julm ja ma tean seda. Aga mida ma teha saan, kui sellised mõtted lihtsalt tulevad pähe? Kui keegi teab, ainult öelgu. Mind ei huvita see ka, kellesse mu 12-aastane õde armunud on ja kellega ta mata tunnis istub. Ma ei ole huvitatud tema koduste tööde tegemisest, kui ta ise üldse kaasa mõelda ei viitsi. Ma ei taha kuulda lugusid, kuidas keegi lõpp armas kaheksandik tema kaitseks kusagil välja astus või jumal teab mida veel. Saage aru, mind lihtsalt ei huvita.
Natuke vähem häirib mind mu vanem õde. Aga siiski… Ta ei pea ju mulle ette kandma, mida ta oma kallikesele õhtusöögiks tegi ja milliste sõnadega kallike teda kiitis. Mind ei huvita, mis poes nad sisseoste sooritavad ja mida telekast vaatavad. Samas tunnen rõõmu, et õde lõpuks õnnelik on. Ta väärib seda rohkem kui kes tahes muu siin hallis ja julmas maailmas! Viimasel ajal käib mulle isegi mu väike armas vennake närvidele. Ma ei taha, et ta mu tuppa tuleb ja telekat vaatama hakkab. Tal on allkorrusel ka telekas olemas! Aga ta on ju alles kolmeaastane ja ei saa aru, miks ma ta minema ajan. Ma saan aru, et ta on veel liiga väike, et mõista — eriti, kui ma isegi ei mõista –, aga ometi olen ma ta peale kuri…
Ma ärritun tohutult, kui vanemad käsivad mul midagi teha. Kui mul palutakse nõud ära pesta, on see minu jaoks katastroof. Üldiselt vastan ma sellistele viisakatele palvetele lihtsalt: “Ja-jah!”, aga mõtlen: “Mille kuradi pärast te käsutate mind? Ma näen ise ka, et nõusid on pesta vaja ja teeksin seda ütlematagi!”
Isegi mu kallid sõbrannad tüütavad mind. Mann justkui üritaks mu elu kopeerida! Talle on kummalisel kombel tekkinud samad huvid mis mullegi. Ta loeb samu raamatuid mis mina, vaatab samu telesaateid, fännab samu asju. Ta puudub koolist kah siis kui minagi! Ta ema ei luba tal kuhugi minna, kui mina ei lähe…
Ainult mu parimatest parim sõbranna on enam-vähem talutav. Meie vahel on vist telepaatia. Kui asi hakkab pingeliseks kiskuma, siis me lihtsalt pühendame rohkem aega Mannile või Jansale, ei helista mõnda aega teineteisele, ei käi koos väljas. Hiljem oleme lähedasemad kui varem. Eelnevat uuesti üle lugedes võib tekkida mõte: mis puberteet, stress hoopis! Et parim lahendus on pöörduda psühholoogi poole. Aga see oleks hilinenud soovitus — psühholoogi juures käin regulaarselt. Muutuks sellest siis miski… Teine teismeeale viitav tunnus on vastumeelsus kooli suhtes. Lihtsalt enam ei taha. Ja mis selle asja juures kõige nõmedam on — 11 ja pool aastat olen ära pingutanud, gümnaasiumi lõpusirgel enam ei jõua. Pigem siiski: ei viitsi…
Mul ei ole mitte kunagi koolis probleeme olnud. Esimeses klassis olid tunnistuseks enamjaolt hinded “väga tubli”, vaid kehaline kasvatus oli “tubli”. Hiljem, kui kehalise tunnid ei sisaldanud ainult titemänge, näiteks “tagumine paar välja”, paranes ka minu hinne maksimumini. Ma olin maakonna ühe edukama korvpallinaiskonna kapten, hüppasin hästi kaugust, olin pea kõiges klassi parim.
Suurt midagi ei muutnud ka maakoolist linna kolimine. Õppisin hästi, üheksanda klassi lõpueksamid tegin maksimumpunktide peale või selle lähedale. Mu kodused tööd olid gümna esimestel aastatel alati tehtud, kõik oli suurepärane. Ometi polnud ma mingi nohik. Meil on üldse tarkade klass ja neid kõige tublimaid ka austatakse kõige rohkem.
Ja nüüd, kui kooli lõpuni, päris lõpuni, on vaid kaks kuud, ma enam ei viitsi! Kõik! Alates jaanuarikuust ei ole ma ühekski kontrolltööks õppinud. Kohustusliku kirjanduse lugemine sarnaneb paanikahooga. Kolmesajaleheküljelise raamatu lugemist alustan kaks päeva enne tähtaega, lõpetan vahetunnis, vahetult enne lugemiskontrolli. Kodus õpin vaid kirjalikke asju. Viimasel ajal on seegi ring kitsenenud — teen ära ainult matemaatika kirjalikud ülesanded.
Põhjuseta puudumisi ei ole mul kunagi olnud. Sel poolaastal tulid vist esimesed. Lihtsalt ei viitsinud kooli minna, tahtsin hoopis kodus suusatamise MM-i vaadata. Ütlesin vanematele, et nüüd on lugu selline, et homme ma kooli ei lähe. Vanemad mõistsid. Ilmselt mõtlesid nemadki, et mis seal ikka, laps on terve elu korralikult koolis käinud, see paar päeva ära ei tapa. Emme kirjutas tõendi kah — asi korras. Kaks nädalat enne kevadvaheaega oli mul nii kohutavalt siiber, et lihtsalt pidin puhkuse võtma. Haigus tuli nagu kingitus! Kaks päeva oli tõesti paha olla, seejärel oleks nagu võinud juba kooli minna. Ma ei tahtnud! Ma tõesti EI TAHTNUD! Arsti lollitasin ära, nädala lõpuni lubas kodus olla. Ma nautisin neid hetki!
Koolis on tapvalt pingeline. Mata õps kujutab ette, et ainult tema ainet peab õppima ja ainult tema aines on kevadel eksam! Kaks matat päevas ei ole erand, pigem juba reegel. Mõnikord võtame kolm…
Koormusele vaatamata tahtsin ma autokooli minna, see oli üks mu kahest suurest unistusest. Mõeldud — tehtud! Tegelikult ma ei mõelnud, lihtsalt tegin! Teooriatundides mängisime sõbrannaga trips-traps-trulli, eksamiks õppimine oli jälle see paanikahoo variant. Viimase õhtu lugu… Eksami sooritasin kindlalt!!!
Kuidagi kummaline, et vaatamata sellele, et ma üldse ei õpi ja endale lisakohustusi võtan, ei ole mu õppeedukus langenud. Tegin täna prognoose, mis hinded mu lõputunnistusele tulevad. Keskmiseks sain 4,8. Ei ole ju halb näitaja? Mis eksamitest saab, ma ei tea. Ja ma ei mõtle sellele. Tean, et kirjandini on jäänud 13 päeva. Ja siis? Kõigest kuus tundi istumist ja oma mõtete avaldamist. Alla 80-punktist tööd ei kirjuta ma mitte mingil juhul! Võib-olla maksab enesekindlus mulle ükskord kätte. Aga ma ei pea sellele mõtlema, vähemalt mitte enne, kui see juhtunud on. Aga võib-olla seda ei juhtugi? Äkki ma olengi täiuslik inimene? Mine tea…
Ning on veel kolmaski selgelt puberteedile viitav tunnus. Ma mõistaks suurepäraselt, kui see oleks juhtunud mu 12-aastase õega. See oleks julmalt loomulik nähtus!
Mis siis juhtus?
Ma armusin. Aga mitte mingisse suvalisse poissi, mitte penskarisse, mitte abielumehesse, mitte õpetajasse, kuigi meie koolis valikut oleks… Armusin kellessegi, keda aeg-ajalt telekast näen või kellest ajalehtedest loen. Ma ei nimeta nimesid, ei ole ju vaja. Issand, kui tobe see on. Ja mina arvasin, et seda juhtub tõesti ainult 12-aastastega, kes seintele Brad Pitti pilte kleebivad.
Nüüd ma siis olengi armunud. Ma tean Temast kõike! Fakte, mida ilmselt mu ema isa kohta ei tea, kuigi nad on 20 aastat koos elanud! Tema sünniaeg, pikkus ja kaal on nagu korrutustabel mu mällu sööbinud. Tean Tema hobisid, lemmikuid, Tema elukohta, sõprade nimesid, mida iganes…
Ma mõtlesin isegi plaani välja, kuidas Temaga imepisikestki kontakti saada. Nimelt otsisin Rate.ee-st välja Tema pildid. Ma olin varem selle portaali suurim vihkaja. Miks peaks keegi tahtma, et mingid kompleksides kollid madalaid hindeid ja solvavaid kommentaare jagades oma emotsioone süütute peal välja elavad? Ometi saab minustki varsti Rate kasutaja… Haiglane värk küll, aga teen seda Tema pärast. Rohkem ma ei räägi. Kes vähegi kaasa mõtleb, teab isegi, mida ma plaanin…
Algul arvasin, et see armumine on ajutine nähtus. Aga võta näpust, see ei kavatse kuhugi kaduda! Lausa uskumatu. Kas keegi ei tahaks minust raamatut kirjutada? Saaks õppematerjali mingiteks psühholoogia või perekonnaõpetuse tundideks.
Varem mul oli poiss-sõbra kandidaate, enam ei ole. Mina ei ole huvitatud. Mul on keegi südames ja kõik teised on tohutult vastumeelsed. Pealegi, poisse hirmutab mu otsekohesus. Miks ma peaksin oma arvamust varjama?
Ja, uskuge või mitte, aga poisse peletab eemale ka mu karskus. Ühed arvavad, et karske tüdruk on igav, teised hakkavad ette kujutama, et ma nõuaks neiltki alkoholist loobumist. Valed variandid on mõlemad…
Need siis olid kolm põhilist pubekatunnust, mis minus viimasel ajal välja on löönud. Mis tegelikult toimub, ei tea mitte keegi. Võib-olla jumal teaks, aga mingisse halli habemega ja pilve äärel sitsivasse vanakesse ma ei usu. Sabalisse-sarvilisse põrguelukasse ka mitte.
Saatusesse ma siiski kuigipalju usun. Aga ka seda saame me ise juhtida. Näiteks mina usun, et olen tulevikus ilgelt edukas ja õnnelik. Ja ma olengi, küll te näete…
