Kas kadunud sugulane on perekonnaliige või võõras inimene?

On sadu ja tuhandeid lugusid isadest, kes kaovad pildilt, kui laps sünnib ja ilmuvad aastate pärast tagasi, kui süümepiinad üle pea lainetena kokku löövad. On lapsi, kes lahkuvad kodust, et siis kümnete aastate pärast tagasi tulla, kui mure käes. Aga kuidas suhtuda sugulastesse, kes on omal valikul pere maha jätnud ja otsustavad siis pärast pikki aastaid tagasi tulla. Kas neid peaks avasüli vastu võtma või võib nende ees ukse lukustada, nagu teeksime seda kõigi teiste võõrastega.

Kallis lugeja, kuidas toimiksid sina, kui järsku ilmub välja sugulane, keda sa pole vaat et kunagi näinudki ja tahab perekonda mängima hakata? Eriti, kui ta on lahkunud omal soovil ja tunneb oma perekonnast puudust alles siis, kui on juba kõik teised sillad oma elus põletanud.

Kallis lugeja, kas sugulastele peaks andestama kõik, et n-ö sugupuud koos hoida või muutuvad nad pärast pere juurest lahkumist võõrasteks inimesteks, kes pole enam külalislahkust ära teeninud?