Kas laps või mina, või mõlemad?

Iga lapse ilmaletulek on väike ime. Kui kaua on teda oodatud, ehk aastaid selleks vaeva nähtud ning lõpuks on ta siis olemas. Võiks arvata, et enam paremaks minna ei saa ning elu kulgeb ka edasi justkui roosas muinasjutus. Oleks see vaid nii. Lapse sünd toob kaasa hulganisti katsumusi, mis iga suhte rohkem või vähem proovile seavad. Vähem aega teineteise jaoks, rohkem aega lapsele. See kõik on loomulik, kuid ärgem unustagem asjaolu, et lisaks värskele emale-isale eksisteerivad veel ka naine ja mees.

Vaevalt, et ükski paar elus päris ilma probleemideta läbi saab, mingil hetkel tekivad need paratamatult ikka. Isegi igapäevaelu nõuab nii paljude erinevate pisiotsuste tegemist: kes peseb nõud, kes korjab kokku musta pesu, kes läheb poodi. Teise inimese tundmaõppimine ning piiride kompamine võtab palju aega, eriti veel, kui iseendaski päris selgusele pole jõutud.

Vale oleks arvata, et ühise lapse saamine suhet kuidagi selgemaks ja kergemaks muudab, pigem ikka vastupidi. Kuigi värske lapsuke on nii imearmas ja fantastiline, siis jääb just tema tõttu vanematel midagi saamata. Vähem aega, vähem korralikku und või isegi vähem armastust oma kallima poolt. Vastu saad küll kuhjaga lapsearmastust, kuid see ei pruugi kahe inimese suhte arengule kuidagi kaasa aidata.

Paljud tunded koonduvad just lapsele. Naine nagu armuks nüüd uuesti, aga — lapsesse, tegeleb temaga, annab rinda ning mees, vaeseke, võib tunda end kõrvalejäetuna. Teda poleks justkui enam vaja, tema roll oleks nagu lõppenud.

Esimene hull aasta

Suur osa paaridest, kel on asja perenõustaja juurde, on tavaliselt lastega. Üsna tavaline on, et raskused ja probleemid suhtes said alguse juba siis, kui perre sündis esimene laps. Perenõustaja sõnul on määrava tähtsusega see, kuidas suudab pere leida tasakaalu just nimelt esimese lapse sündides, kuidas tullakse toime sellega, et kahest inimesest on äkitselt saanud kolm. Kui esimese korraga kõik õnnestub, siis jääb see “tasakaalustamisoskus” meile alles ning see on abiks ka siis, kui perre veel lapsi sünnib. Kui aga juba peale esimest last jäi nii mõndagi õhku rippuma, siis on sellistel lahendamata asjadel kombeks vaid kasvada, kui edaspidi lapsi lisandub.

Üheks suureks ja salakavalaks lõksuks on see, et mees ja naine lõpetavad omavahel rääkimise. Loomulikult mitte täielikult ning sihilikult. Üheks põhjuseks on kindlasti väsimus ning teiseks asjaolu, et ollakse veendumusel, et teinepool saab mõnest asjast isegi aru — see tundub ometi nii iseenesestmõistetav. Just emad teevad sageli selle vea, et nii nagu nad üritavad tõlgendada pisikese beebi sõnatuid soove, püüavad nad ka oma mehe mõtteid lugeda ja ära arvata. Sealt need vääritimõistmised sageli alguse saavadki, sest värsked lapsevanemad elavad alguses niivõrd erinevas maailmas, et peaaegu võimatu on teise soove ja tahtmisi ära arvata, kui seda otse ei küsi.

Kohanemiseks on tarvis aega ning just kahekesi veedetud aega. Kui vähegi võimalik, tuleks aeg-ajalt endale tubli lapsehoidja leida ning ise kahekesi koos aega veeta, õhtust süüa või lihtsalt niisama jalutada. Loomulikult pole see esimene asi, mida kohe peale sünnitust teha, kuid oluline on meeles pidada, et mõnikord on hea olla ka üksi kui kaks kallist inimest.

Suhte muutumine

Suhet saab piltlikult kirjeldada kui üht ringi, millesse peavad mahtuma ja oma koha leidma nii inimene kui indiviid, kui partner ning kui lapsevanem. Enne lapse saamist on ruumi palju, sest kanda on vaid kaks rolli: enda kui indiviidi ning kui partneri roll.

Lapse mängu tulles kahaneb vähemalt ema kui indiviidi roll esialgu üsna nullilähedaseks, isa puhul on päästvaks teguriks see, et enamasti veedab tema suurema osa päevast jätkuvalt tööl, mis on ju otseselt tema kui isiksuse väljendusviisiks.

Ringi see sektor, mis oli mõeldud paarisuhte jaoks, tõmbub samuti kokku, sama ajal kui järsult kasvab vanemarolli osa. Nii ongi üsna loogiline, et naine tunnetabki ennast hetkel vaid emana, jättes tahaplaanile suurema osa oma isiklikest vajadustest, samal ajal kui mehel on isiklikku vabadust rohkem.

On hea, kui inimesed üleskerkinud probleemidele ise lahendusi leida püüavad. Üheks võimaluseks on ka pöördumine perepsühholoogi poole ning võib-olla juba teel sinna jõutakse avastusele, et vaatamata raskustele on ju veel ometigi nii palju ühist ja kallist. See näitab, et kumbki pooltest on mõttes juba tagasi selle “päris alguse” lähedal, seal, kus oli olemas vaid kaks armastavat inimest.

Igapäeva luksus

Väikese lapse puhul on sageli meie suurimaks vaenlaseks meie endi südametunnistus: kuidas ma jätan lapse kellegi teise hoida, ma ikka ei ole õige ema jne. Uues olukorras tuleb ka südametunnistuse poolt seatud piire natuke lõdvemaks lasta, kaaludes läbi iga asja plussid ja miinused. Kui vanematel on hea suhe, siis püsib ka perekond. Kui aga üks partneritest on vaid lapsevanem, siis läheb perekond suure tõenäosusega lõhki. On oht, et paarisuhtest saab justkui mingi sihtasutus või ettevõte nimega OÜ Perekond, kus kõik tegemised on vaid perele suunatud ja perega seotud ning keegi ühtegi sammu eraldi ei tee ega teha tohi.

Normaalne oleks, kui nii naine kui mees midagi ka vaid enda jaoks teha saavad, nii ei vaju kummagi isiksus varjusurma. Loomulikult tundub alguses iga väiksemgi pisiasi tõelise luksusena, milline nauding kui värske emme rahulikult kasvõi pesemas saab käia ning poes üksinda sisseoste teha või korraks hea sõbrannaga kohvikusse põigata. Sama kehtib ka mehe puhul, temalgi võiks olla võimalus pisut aega vaid endale pühendada, olgu selleks siis rattasõit või malemäng sõbraga. Paarisuhte püsimiseks on tarvis, et nii mees kui naine tahaksid koos edasi minna, mis omakorda on võimalik vaid siis, kui mõlemad saavad tunda end eelkõige isiksusena, siis võrdse partnerina ning alles siis lapsevanemana.

Jaga oma mõtteid

Väga oluliseks eelduseks hea suhte tagamisel on ka teineteisest arusaamine, oskus end teise inimese olukorda panna. Eriti tuleks sellele tähelepanu pöörata juhul, kui rollijaotus peres on vähemalt alguses üsna traditsiooniline: naine pühendab end kodus lapsele ning mees teeb tööd. Väljaspool kodu töötaval mehel — ja mitte ainult mehel, vaid nn tööinimestel üldiselt — on kalduvus kodusolekut ja kodust elu üle romantiseerida, seda eriti juhul, kui ise pole proovinud. Kes siis ei mäletaks seda muinasjuttu mehest ja naisest, kes üheks päevaks rollid ära vahetasid — midagi head sealt ju ei tulnud.

Aga nii see paraku on, mees kadestab naist, et sellel kodus nii hea ja rahulik, keegi ei käsuta ja ei nõua midagi. Ei pea ebamugavat tööriietust kandma ega hirmkallis kohas lõunat sööma ning hommikul saab magada nii kaua kui ise tahan… Tjah, nii palju siis reaalsusest. Kodusolev naine romantiseerib aga tööd — saab teiste täiskasvanud ja arukate inimestega suhelda, saab minna tualetti siis, kui ise tahan, saab rahulikult ja kiirustamata lõunat süüa, mida ehk ise valmistamagi ei pea jne.

Kui igapäevaelud on asjaolude sunnil nii erinevalt üles ehitatud, on oluline teineteisele oma mõtetest ja soovidest ka rohkem rääkida. Siis ei saagi tekkida olukorda, kus üksteise peale vimma kantakse põhjusel, et temal seal ju palju lihtsam ja mõnusam elu — olgu see siis vastavalt kas tööl või kodus.

Hea suhte kooshoidmiseks vajalikest tingimustest võib tegelikult päris pika nimekirja koostada, aga kõige peamiseks alustalaks jääb ikka ja endiselt armastus. Kui suhe oli hea juba enne lapse sündi, kui sellest ajast on palju armsaid ja häid ühiseid mälestusi, siis on, mida koos oodata. Ehk läheb algul natuke aega, tuleb oodata, kuni lapsed pisut suuremaks ja iseseisvamaks saavad, aga siis on rõõm seda suurem, kui jälle koos midagi toredat ette saab võtta. Ja veelgi toredamaks muudab asja see, et vahepeal on — ennäe imet — sellest armastusest seltskond suurenenud. Loodetavasti saab siis vahepeal üle elatud raskuste kiuste õnnelikult kinnitada, et jagatud rõõm on suurem ning jagatud armastus samuti.