Kas lapsepõlvemälestusi tasub ikka uskuda?

Kas see kõik oli ikka tõesti nii, nagu ma mäletan? Elustunud minevikupildid räägivad meile meie lapsepõlvest ja aitavad mõista ennast — tänast täiskasvanut — ning sedagi, miks ja millisteks oleme kujunenud. Neis on alati peidus teatav tõde… isegi siis, kui need on vaid väljamõeldised.

Tegelikult me „mäletame“ seda, millest räägivad teised inimesed. Pole olemas viisi, mis aitaks täpselt eristada tõeseid mälestusi valedest. Nii ühed kui teised võivad olla seotud tugevate emotsioonide ja paljude üksikasjadega. Infot hakkame koguma juba emaihus, kuid mälestused, selle sõna täielikus mõistes, tekivad siis, kui laps on omandanud keele. Siis mitte enne kahte-kolme eluaastat. Enne seda pole lapse aju võimeline analüüsima, tähendab, ka mitte mäletama seda, millega ta kokku puutus, mis temas emotsioone ja tugevaid tundeid esile kutsus.

Ent on olemas ka neid, kes kinnitavad, et mäletavad ennast juba elu esimestel kuudel. Kas neid saab siis kindlalt nimetada valede mälestuste ohvriteks? Ei. Esimeste emotsioonide aeg varieerub tegelikult tugevasti. Vahel dateeritakse kõige varasem mälestus täpselt ja väga vara.

Isiklik tõde

Kas mälestused võivad olla absoluutselt tõesed? Mälestused , eriti varased, on kivikesed, millele ehitame oma eluloo, oma „mina“, oma isikliku müüdi. Tegelikult on need aga pigem fantaasiad. Nad toituvad meie mälust, kuid moonutavad seda. Pole olemas „puhtaid“ mälestusi, mis oleksid alatiseks fikseeritud. Aastate möödudes ei mäleta me enam sündmusi sellistena, nagu need toimusid. Just seetõttu langevad mälestused harva täpselt kokku meie sugulaste omadega. Ning ometi, olgu ebatäpsed ja mitte päris reaalsed, räägivad need mingil moel tõtt. Ning see on meie isiklik tõde.

Helged ja soojad mälestused ning kurvad ja sünged — need kõik on meie jaoks tähtsad. Elu on sageli kui keeristorm, ning et säilitada stabiilsust, on inimese jaoks väga tähtis mäletada ennast ja maailma heana. Meie head mälestused täidavad lohutaja rolli, need on need tugipunktid, mis aitavad meid rasketel hetkedel.
Aga ka rasked lapsepõlvemälestused võivad stabiilsust lisada, kui neid veidi ilustada.
Valed mälestused lasevad muuta meie sisemist imidžit ning leida taas lootust.

Kaksikmäng

Vahel paneb meid imestama mälu valikulisus, mis säilitab justkui juhuslikke ja tühiseid sündmusi. Ometi ei tasu neid alahinnata. Freud on öelnud, et igas sellises juhuslikus mälestuses võib sisalduda kogu teave inimese lapsepõlve kohta.
Vahel me tõrjume mälust midagi olulist, kuid traumeerivat ja valulist, või seda, mis ei läbi meie sisemist tsensuuri, mis on meie jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. Me otsekui unustame selle.
Ent läbielatu ei kao, see säilib alateadvuses ning üritab sealt teadvusse läbi murda. Mälu leiab ohutu variandi rääkida meile sellest läbi teistsuguste, vähem ohutute, „juhuslike“ episoodide.
See on omalaadne kaksikmäng: mälestus varjab midagi ning samaaegselt demonstreerib midagi. Ning see mõistatus ei nõuagi alati vastust.
Kogu varasest lapsepõlvest jätab mälu alles vaid mõned mälestused. Me jagame neid meelsasti teiste inimestega, kuna suhtume neisse tavaliselt kui „lihtsatesse faktidesse“.
Tegelikult aga — ise seda märkamata — anname nende varajaste mälestuste abil infot oma ellusuhtumise kohta.

Hädavajalik väljamõeldis

51-aastane Liina mäletas kaua aega hetki, mil ema ei olnud tema kõrval. Hiljem aga taipas, et kõik oli vastupidi. Ema tuli alati õigel ajal koju ning veetis kõik õhtud koos tütrega. Isa aga tuli hilja, kui tüdruk juba magas. See deformeeritud mälestus räägib siiski tõtt: ema oli pereprobleemide tõttu eemalolev ja külm.

38-aastane Heidi ei suuda siiani mõista, kas ta mitte ei näinud und, kui 3-4-aastasena kuulis, kuidas ema rääkis köögis sõbratarile, et elaks kergemini üle laste kui mehe surma. Aastaid hiljem väitis ema, et ta ei saanud midagi sellist lausuda. Ka vanemate mälu muundab reaalsust. Antud juhul võis ema lihtsalt unustada oma sõnad, tõrjuda need mälust. Võib-olla tänane ema, kes pole enam nii meeletult oma mehesse armunud, usub siiralt, et ta pole iialgi selliseid sõnu öelnud. Kas see juhtus tegelikult või olid need armukadeda lapse fantaasiad, seda ei ole enam võimalik täpselt välja selgitada.

Perekond on tugevate tunnete keskpunkt. Need tunded on sageli teadvustamata ning seetõttu on rasked mälestused tuttavad paljudele meie hulgast. On võimatu nende eest kaitsta ka oma lapsi, sest me ei või iial teada, kuidas nimelt laps elab läbi ühte või teist sündmust, kuidas hakkab seda mäletama. See või teine sõna jätab ühele jälje, teisele mitte.
Tähtsaim on aga fakt, et me kõik vajame neid (tõeseid või siis mittetõeseid) mälestusi, et tunda end isiksusena.

Allikas: Psihhologija, november 2012