Kas mees peaks majapidamistöödega aitama, kui naine on lapsega kodune?
Mees käib aga hommikust õhtuni tööl ja tuleb siis koju, lootuses, et maitsev õhtusöök on laual ja teda ootavad ilus naine ja rõõmus laps. 90% ajast reaalsus nendele ootustele ei vasta ja sealt ongi alanud suured tülid…
Kui mu sõbrannad varem kurtsid, kui palju aega ja vaeva beebi nõuab ja kuidas nad suudavad mõelda vaid sellest, kui pehme oleks nende padi ja kui soe oleks vann, siis suhtusin ma sellesse pisut skeptiliselt. Kui nende mehed olid töölt tulles imestunud, et toit pole veel valmis ja hommikul ahastuses, et särgid polnud triigitud, siis mõtlesin ka ise sisimas, et kui raske on siis võtta see tunnike, et korralik toit valmis teha. Nüüd aga olen ise samas olukorras ja kui kusagil leidub naine, kes jõuab beebi eest hoolitseda, kodu korras hoida ja veel süüa valmistada, siis mu suurim kummardus talle ja KUIDAS ta seda ometi teeb?
Kallis, miks sa nii väsinud oled?
Probleemid mehega algasid paar kuud tagasi. Algul hoidis öösel ärkav beebi ka teda üleval. Eks esimene laps tekitas ka unise meelehärmi asemel pigem elevust ja me kussutasime tütrekest koos. Nüüd suudab ta juba öised nutud ja imetamised mõnuga maha magada, samal ajal kui mina voodiserval istun ja last imetan, silmad vaevu-vaevu paokil. Kuna tema magab terve öö rahulikult, siis ei suuda ta mõista, miks mina olen hommikul nii väsinud ja välja puhkamata. Aga see on alles algus…
Mehega hommikuti koos kohvi juua ma ei jõua, sest tütar ärkab umbes samal ajal. Veedan hommiku teda toites ja riietades — mees joob köögis kiire kohvi, kiire musi mulle ja lapsele ja läinud ta on. Nii algab tema tööpäev ning ühtlasi ka minu oma. Kui olen jõudnud endale kiirelt midagi suhu pista, siis on laps juba jälle unine. Päeval jääb ta aga magama vaid vankris ja kuna tahan, et ta saaks ka pisut värsket õhku, siis lähen temaga paariks tunniks vankriga jalutama. Ta uinub umbes poole tunni jooksul ja vahel, kui ta ilusti ja sügavasti magab, jõuan ka poes ära käia. Poes käidud, lähen lapsega tagasi koju — vankri tassimine viiendale korrusele on juba igapäevaseks jõutrenniks kujunenud. Tütreke ärkab muidugi selle rappumise peale üles ja tõstab enamasti kisa. Kotid nurka, vanker kuhu iganes ja last lohutama. Järgneb söötmine, mähkmevahetus ja ajaveetmine lapsega.
Koorimata kartulid ja unustatud poekott
Umbes tunnikese pärast (kell on siis juba umbes kolm), kui laps lebab rahulikult ja uurib maailma ja ka mina olen hetkeks hinge tõmmata saanud, märkan ukse kõrval poekotte. Viin siis sooja piima, liha ja lödid kohukesed külmkappi ning hakkan toiduvalmistamise peale mõtlema. Kui olen jõudnud kartulite koorimisega umbes poole peale, kostub juba mu selja tagant unine vigin. Olen sel juhul korduvalt püüdnud lapsukest toas magama saada, kuid ta lihtsalt ei jää! Selge — laps sisse pakkida, vankrisse, trepist alla ja õue. Poole tunni pärast magab, tunnikese-kaks jalutan temaga ringi, et ta puhatud saaks ja siis koju. Mehe auto on juba maja ees. Minu õnn, et saan talle helistada ja vankri tassimisel abi paluda — õnnetus, et meenuvad pooleldi kooritud kartulid, mis ta tühja kõhtu ees ootasid.
Annan lapse mehele sülle ja asun kartuleid lõpuni koorima. Mees avaldab imestust, et toit veel valmis pole, kell on ju juba pool kuus õhtul. Ja siis läheb mul hari punaseks! Ma TEAN, et toit pole valmis ja ma TEAN, et õhtu on juba käes. Kas ta tõesti arvab, et ma veedan päeva vannis vedeledes, naisteajakirju sirvides ja sõrmeotsaga beebit kiigutades? Olen püüdnud talle korduvalt seletada, kuhu mu aeg kaob, kuid ta ei näi seda mõistvat. Nii juba kaks kuud — kogu mu jutt läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Lapsehoolduspuhkus ei ole PUHKUS
Ja see ei piirdu ainult toiduvalmistamisega. Kui ta avastab hommikul, et tal pole ainsatki triigitud särki, siis tuleb juba päeva esimene konflikt. Teine? Miski on otsa saanud ja ma pole poest jõudnud uut tuua. Kolmas? Ta küsib minult, kas ma jõuaksin päeval 60 kilomeetri kauguselt ta vanemate juurest mingi asja ära tuua ja ma vaatan teda suurte imestunud silmadega.
Muidugi pole olukord alati nii hull — me saame ka koos autoga poes käidud ja ta ei pahanda, kui ma tahan õhtul lapsest pisut puhata. Mina arvan, et mehed ei peakski viltu vaatama, kui nad õhtul koju tulevad ja naine neile lapse ulatab ning hetkeks pikali tahab visata. Ma arvan, et imiku kasvatamise kõrvalt peaksid nad saama oma särgid ise triigitud ja asjad ise aetud. Eelkõige — nad peaksid abistama majapidamistöödega! Nad pole ainsad, kes hommikust õhtuni rabavad ja kodu korrashoid tuleks võrdselt ära jagada!
