Ka mina olen üks neist, kellel ei ole ei ema ega ämma-äiaga vedanud. Mõlemad elavad oma elu ja minu ning õe laste vastu eriti suurt huvi üles ei näita. Tavaliselt, kui lapsehoidmisabi palun, on nad kas tööl või teatris või mõnel väljasõidul mõisatesse või kontserdil või sõbrannade juures. Igal pool mujal, aga kindlasti mitte kodus. Ja neil harvail hetkeil, kui nad juhtuvadki kodus olema, on nad liiga väsinud, et lapsega tegeleda. Neil veel harvematel hetkedel, kui laps ühe või teise vanaemaga kokku saabki, kuulen hiljem ainult ohkimist, kuidas laps on liiga aktiivne ja väsitas vanaema nii väga ära, et nüüd oleks kohe puhkust peale vaja. Ütlen siinkohal ka ära, et ei ole hüperaktiivne ega muus mõttes eritähelepanu vajav laps, täitsa tavaline lasteaiamudilane.

Olen oma emaga sellest ka rääkinud ja juhtinud ta tähelepanu sellele, et kui mina väike olin, siis teda suviti ei näinudki. Kui lasteaed või kool suvepuhkusele läks, komandeeriti mind esimese bussiga vanaema juurde ära ja sinna ma terveks suveks (ja sügis-, talve- ja kevadvaheajaks) jäin. Samuti oli vanaema alati platsis, kui ma haigeks jäin või ema-isa lihtsalt linna peale minna tahtsid. Mul oli parim vanaema ja temaga koos veedetud ajast on ainult head mälestused. Olen tuletanud emale seda meelde ja küsinud, et miks tema ei võiks oma lapselapsele samasuguseid mälestusi tekitada. Aga tema ütleb, et nüüd on teine aeg, peab tööl käima ja oma elu tahab ka elamist. Titad teda ei huvita, lasteaialastega olevat liiga raske hakkama saada. Et räägime siis edasi, kui laps koolis käib.

Mehe ema on samasugune aktivist. Küll on tal lauluproovid, siis õmblemine, sajad koolitused ja kindlasti on vaja kõik teatrietendused ära vaadata, kõigil sõbrannadel mööda Eestit külas käia jne. Äi ütles kohe ära, et tema mingi titendusega tegelema ei hakka, tooge paar korda aastas näha, aga last hoida tema ei kavatse. Lapse juurde meile külla ei jõua nad kumbki. Ei kutsu enda juurde külla ka. Ämm ütleb, et ta on nii väsinud ja peab puhkama. Ükskord, kui mul tõesti oli teda vaja ja ma teadsin, et ta kindlasti on kodus, ütles ta otse ära: EI! Ma ei taha teda täna näha! Leia keegi teine! Õudselt valus oli seda kuulda.

Sama kuulen ka oma sõbrannadelt. Ainult ühe ema tunneb tõesti huvi oma lapselapse vastu. Helistab tihti, käib külas, võtab last enda juurde, viib loomaaeda ja randa ujuma jne. Teistel vanaemadel on üsna ükskõik, tähendab, kiire.

Kindlasti oligi vanasti teistmoodi elu. Polnud nii palju võimalusi enda lõbustamiseks ja hobidega tegelemiseks ning lastega mängimine oligi loomulik ajaveetmise viis. Nüüd aga on kõik muu huvitavam, põnevam ja toredam kui omaenda lapselapsed. Kahju. Oleksime õega oma lastele samuti tahtnud toredaid mälestusi vanaemaga rannas käimisest või metsas marjade korjamisest või kasvõi rongiga Tallinnast Tartusse sõitmisest. Õe ämm on õnneks normaalsem ja tegeleb natukene rohkem. Aga minu lapse vanaemamälestused saavad olema ühest tigedast ja pidevalt väsinud tädikesest, keda näeb ainult sünnipäeval ja jõulude ajal ja kellega pole muust rääkida kui sellest, kui suureks laps on vahepeal kasvanud. Vanaisat ei nimeta ta vanaisaks vaid “selleks onuks”. See ütleb juba nii mõndagi.

Kuidas Naisteka lugejate vanaemad ja laste vanaemad oma järeltulijate vastu huvi tunnevad? Arutlege kommentaariumis!