Kasvatusteadlane: päkapikkude kasutamine kasvatusmeetodina ei ole lapse suhtes õiglane
Mulle meeldivad jõulud. Ja jõuludest toredamgi tundub advendiaeg, kus järk-järgult lisandub pühalikkust ja salapära. Lapsepõlves oli see ka tore aeg, iga hommik sai vaadata aknale, mis päkapikk on sussi sisse toonud. Ja mõnikord oli sees ka kerge ärevus — kas ta ikka seekord ka midagi mulle sussi sisse pannud on?
Kui mul endal laps sündis, tundus nii vahva hakata ka temale päkapikku mängima. Alustasime päkapikutamisega juba tema teisel eluaastal, rohkem enda lõbuks, sest saime isegi aru, et laps on liiga pisike, et sellest suurt taibata. Järgnevatel aastatel, igal detsembriööl kommidega pimedas toas ringi hiilides, olen hakanud selle käitumise õigsuses üha enam kahtlema.
Päkapikupolitsei
Üksteist kuud aastas peavad lapsevanemad ise oma laste kasvatamisega hakkama saama. Jaanuarist novembrini on võimalik ainult ise karistusi määrata ja kiita, terve see aeg peab lapsevanem suutma oma otsuseid ja hinnanguid põhjendada. Detsember pakub meile vanematena välja lisaabilise — päkapikupolitsei.
Tee nüüd kähku tuba korda, päkapikud piiluvad! Kui sa kohe venda rahule ei jäta, siis päkapikk ei too sulle mitte midagi! Sellised ähvardused on esialgu päris tõhusad ja lapsed koristavadki tube ja jätavadki vendi rahule. Aga kui kauaks? Kas kommist ilmajäämise hirmuvalitsuse abil jõuame lapsi jõuludeni distsiplineerida? Ja mis siis saab, kui ta ei jaksa enam tubli olla ja ikkagi jätab koristamata või ikkagi kiusab edasi? Siis oleks ju loogiline, et ta ei saagi hommikul mitte midagi sussi sisse — tegu tehtud, tagajärg on kommivabadus.
Päkapikkudel on madal pedagoogiline efektiivsus. Kasvatuse alustõde on see, et tagasiside lapse tegudele peab olema kohene. Selleks, et laps saaks oma tegude tagajärgedest õppida, peab nii positiivne kui negatiivne tagasiside tulema otsekohe pärast teo sooritamist. Kui see tuleb hiljem, siis ei loo lapse aju enam otseseid seoseid teo ja tagajärje vahel. Karistus, mis jõuab kohale tükk aega pärast pahateo sooritamist, ei ole enam kasvatuslikult efektiivne, vaid sisuliselt on tegemist kättemaksuga.
Me räägime lapsevanematele pidevalt, et laps peab aru saama, mille eest teda kiidetakse ja mis tema tegudest vanematele ei meeldinud ning miks. Seetõttu isegi soovitatakse loobuda sõnast „tubli“, kuna tegemist on liiga üldsõnalise hinnanguga, mis ei anna lapsele selget arusaamist, miks vanem temaga hetkel rahul on. Kui me nüüd toome selle teadmise detsembri konteksti, siis on näha, kui teravas kontrastis on päkapikuteema lapse vajaduste rahuldamisega. Lapsel on vaja saada vanemalt otsest ja isikulist tagasisidet, mis tema käitumises vanemale hea või halb tundub. Kümme kuni kakskümmend tundi hiljem saadud maiustus ei ole selleks sobiv meetod — katsu sa järgmisel hommikul välja mõelda, millises seoses on see konkreetne sussihea sinu eelmisel päeval tehtud kümnete tegudega — nii heade kui halbadega.
Mida sussi sisse panna?
Tänavu on minu poeg juba üheksa aastat vana. Kui ta mulle reedel enne esimest adventi rõõmust särava näoga, täis kaljukindlat iseenesestmõistetavust teatas, et ülehomme hakkavad päkapikud käima, ei jätkunud minus otsustavust ja meelekindlust talle üheselt ei öelda ja seda teemat lõpuni lahti rääkida.
Eile veetsin suures kaubanduskeskuses mitu tundi püüdes leida sussi-head, mis nii minu kui lapse arusaamadest ja vajadustest lähtuvalt oleks sobilik.
Maiustuse sussi sisse panemine on lihtne ja odav variant, ostad detsembri alguses kaks erinevat pakki komme ja paar „sussi-šoksi“ ja ongi terve kuu rahulik elada. Aga ma ei poolda seda, et terve jõulukuu alustavad tillukesed eestimaalased oma päevi magusa-annusega, mis paneb koos veresuhkruga kõikuma ka meeleolud. Tahaks tervislikumalt. Oma lapsepõlvest mäletan, et tore oli leida sussi seest apelsini või mandariini, aga praegusel ajal, kui puuviljad on tavatoiduks ja paar kilo tsitruseid köögis alati sööjaid ootab, ei sobi see ju enam sussi sisse.
Teine variant on mingid pisikesed asjakesed. Sellega on aga kolm probleemi, mis mind segavad — esiteks ei ole sellise mittevajaliku pisipahna kokku ostmine loodussõbralik, teiseks ei pea ma õigeks, et sussi sees oleks midagi kallist (tegelikult tahaks hakkama saada alla euro sussitäie kohta, ehkki seda reaalselt teha on keeruline) ja kolmanda probleemina, mis minule kui kasvatusteadlasele kõige tähtsam — ma leian, et lapsi ei peaks harjutama kogu aeg midagi saama. Eriti meie tänapäevases saamakeskses ühiskonnas, eriti enne jõule, kus niikuinii kingitused tulemas.
Konstruktiivne tulevikuplaan
Ma olen otsustanud, et tänavu ma teen selle sussitralli väärikalt lõpuni. Katsun leida sussihead, mis minu tõekspidamistega kokku sobib ja igal hommikul heliseb mu kell viis minutit enne tavapärast aega, et jõuaksin hiilimisretke ette võtta. Aga siis, kohe pärast jõule, räägin lapsega asjad selgeks — mulle aitab. Tahan seda teha kohe, et tal jääks terve aasta aega selle mõttega harjuda.
Siiski ei saa me teha nii, et laps jääb minu karmi (ehkki õiglase ja vajaliku) otsuse tõttu millestki heast lihtsalt ilma. Nagu ma alati rõhutan oma klientidele pedagoogilises nõustamises, pean ka ise meeles pidama — kui võtad lapselt midagi ära (näiteks seoses mingi piirangu rakendamisega), siis pead talle midagi võrdväärset asemele andma. Mitmetunnise poeretke järel autosse istudes tundsin, kui mõttetu oli see asja-jaht, mille asemel oleksin võinud hoopis pojaga koos kodus olla. Ja siis taipasingi — see on see, mille annan talle sussitamise asemel järgmisel aastal. Mulle meenub, et minu lapsepõlves oli sussikombele lisaks teinegi — see, mis tegelikult õige pühademeeleolu tekitas. Me panime igal õhtul perega küünlad põlema, laulsime jõululaule ja tegime lahti advendikalendris järgmise ruudu, et näha, mis pilt välja tuleb. Järgmine aasta tahan anda oma lapsele igal jõulukuu päeval oma aega, et koos häälestuda pühade saabumisele.
Panin sussi sisse kommide asemel:
Potihüatsint — lapse kommentaar hommikul: „ema, päkapikk on mulle mingi taime sussi sisse pannud“; granaatõun — tervislik, aga mitte igapäevane puuvili meie köögis; õhupallid; kleepsud; pisipakk pähkleid-rosinaid; pakk säraküünlaid — koos täiskasvanutega nautimiseks; lastehaigla toetusfondi kelluke; aedmaasika krõpsud — maiustus küll, aga vähemalt öko ja mahe; Miki Hiire detsembrinumber.
Jälgi Perekasvatuse Instituudi tegemisi Facebookis ja kodulehel!
