Minu käest küsiti näiteks, mis ma teen, kui tahan, et mu elukaaslane prügikasti tühjaks teeks või puid tooks. Vastasin, et ma lihtsalt palun tal seda teha. Üks meesterahvas küsis siis, et kas ta siis tõesti teebki seda - "kas teie peres on püksid sinu jalas?"

Tavaliselt on mul alati vastus varnast võtta, aga see võttis mind küll kokutama. Mismõttes minu jalas? Kui ma ilusasti palun tal seda teha, siis see eeldab, et ma momendil ise ei saa ja muidugi ta toob siis puid - ega minul üksinda külm pole. Vastasin talle, et ilmselt füüsilises mõttes me kanname mõlemad iseenda pükse, aga piltlikus võttes me neid perepükse jagame.

See teema pani mind mõtlema ja huvi tõttu ka googeldasin ja üllatus-üllatus, ka internetis oli erinevaid vastuseid. Kusjuures kõige arulagedam (minu jaoks) oli ühe meesterahva põhjendus, miks ta arvab, et püksid peaks tema jalas olema. "Tavaliselt mehed ei lase eriti tingida, ega siis ma ka halvem saa olla." Ilmselt tänu sellisele suhtumisele see vana arusaam ka põlvest-põlve edasi kandub. Sellise suhtumise juures pole imestada, et näiteks 2009. aastal sõlmiti 5362 abielu ja lahutati 3193.

Kolm aastat tagasi elukaaslasega kokku kolides ei tulnud meil see pükste teema jutuks. Mõlemad võtsime tookord iseenesest mõistetavalt seda, et kooselus peab tegema kompromisse, tähtsaid otsuseid tuleb arutada üheskoos. Me ei ela ju enam koopas, kus mees on kunn ja naine ei keegi. Eks selliseid kohti ole ka tänapäeval, aga mitte siin. Ma ei kujutaks ette elu, kus mees, kelle jalas on siis püksid, tuleks koju ja teavitaks, et nüüd me kolime kuhugi pärapõrgu ja mitte töö pärast, vaid selle pärast, et tema tahab nii.

Muidugi ei mõista ma hukka, kui mõni naine tahabki, et mees neid pükse kannab, põhjendades, et siis ei pea tema vastutust kandma. See jätab aga mulje, nagu ei oldaks valmis ka vastutama ja tahetakse tunda ennast veel nagu lapsepõlves, kui keegi teine otsustas ja vastutas. Aga selle tulemus võib olla ka see, et ükskord, kui enda lapsed on suured, siis naine avastab, et see pole siiski tema elu, tahab nüüd ise otsuseid teha ja lahkub.

Minu isiklik arvamus on endiselt, et tänapäeval, kus nõutakse võrdõiguslikkust ja naistele võrdset palka meestega, ei saa eeldada, et kodus kahe inimese vahel peaksid ka olema mingisugused ülema-alluva suhted. Tugev, püsiv ja osapooltele rahuldust pakkuv suhe eeldab siiski võrdset partnelust. Et selline asi toimiks, tuleb see kohe alguses selgeks rääkida ja kokku leppida, sest vaevalt see suhtele kasuks tuleb, kui peres hakkab kolme aasta pärast kisma selle üle, kes need perepüksid oma jalga saab.