Mu minevik on nii raske, et sellele on parem mitte mõelda. Aga paratamatult meenuvad mulle seigad ja need halvad ja tunded, mis rasketes olukordades tekkisid. Aga mis mul seal kodus siis nii hullu oli ja miks?

Vanemad olid (just nimelt olid, sest ma enam ei ela nendega) väga korralikud. Nad ei käinud pidudel ega kodust eemal, nad ei joonud ega suitsetanud. Üldiselt olid nad nii korralikud kui vähegi võimalik. Mõlemad vanemad käisid ka tööl - kõik oli justkui suurepärane ja vähe sellest!

Vanemad püüdsid ka mind õpetada nii, kuidas jaksasid. Ma omandasin palju uut ja huvitavat, mida tulevikus kindlasti vaja läheb. Kõik teised arvasid, et mu pere on üks parimaid, sest ma olin ja olen koolis väga edukas ning üleüldse igatepidi aktiivne ja rõõmus. Aga nii see kahjuks ei olnud

Rääkides koolist, siis mul lihtsalt tuli pingutada ja õppida ainult viitele, sest vastasel juhul oleks mind oodanud kodus 10-20 rihmahoopi ning kaks tundi nurgas seismist. Ma ei soovinud seda, ma kartsin väga neid karistusi ja sellepärast olin valmis kas või neli tundi õpikute taga veetma. Aga see polnud ainus halb asi. Ma pidin tegema väga-väga palju tööd. Maa kaevamine ning kiviaia laudumine oli täiesti tavalised nähtused ning samuti kella kolmest päeval õhtul kümneni põllul töötamine oli täiesti tavaline asi.

Tekib ehk küsimus, et kuidas ma jaksasin ning kas ma tegin seda tööd järjest? Muidugi ei jaksanud, aga ma pidin! Ma ei saanud isegi vett juua vahepeal, rääkimata söögist. Selleks, et saada üks kord süüa, pidin ma tegema pool päeva ränka tööd. Igal õhtul uinusin pisarad silmis ning iga päev algas samuti pisarate ja muredega, sest kes seda teadis, mis tööd ootavad mind täna ning kas ma saan täis kõhuga päeva õhtusse saata.

Oleksin hea meelega jätnud mõne töö tegemata, aga see polnud nii lihtne, sest siis ootas mind karistus. Ma mõtlesin pidevalt, kuidas sellest kõigest vabanega, aga ma ei leidnud väljapääsu. Põgenesin paar korda oma parima sõbra juurde, aga kauaks seegi aitas? Juba kahe päeva pärast olid vanemad sõbra ukse taga ning tassisid mu koju, kus juba ootas rihm ning vahel ka kaabel.

Koduvägivald ei puudutanud ainult mind. Mu vanemad ei saanud hästi läbi. Võiks öelda, et nad ei saanud üldse läbi. Vahel harva juhtus, et paar päeva nad ei kraaklenud omavahel, tavaliselt olid need jõulud või kellegi sünnipäev, aga üldiselt oli tavaline vaatepilt see, kui koju tulles oli üks vanematest põrandal maas ning nuttis ja teine naeris kusagil ja lausus karme sõnu.

Nii raske oli seda vaadata - minu enda vanemad ja nad ei saa läbi. Sellises pingelises keskkonnas oli tõesti raske vastu pidada. Igaüks teab, et lapsed vajavad tähelepanu. Mina seda ei saanud. Ma pidin kõike tegema üksi, ma pidin ise endaga hakkama saama! Mul ei olnud kellegagi oma muresid jagada peale koera või kassi.

Paar sõpra mul oli, aga nendega suhelda sai minimaalselt, sest mu kodune elu oli nii keeruline. Aga üldiselt leidsin ma alati end oma toast teki alt patja nutmas või põllul pisar silmis rohimas. Mul ei olnud kedagi, ma olin üksi!

Ühel päeval mõtlesin, et võtan endalt juba elu. Siis aga meenusid mulle mu elu ilusaimad hetked, esimesed armumised, minu saavutused ja minu sõbrad. Ma taipasin, et kõik ei ole veel läbi ning mu elu pole vaid õnnetus, mul on võimalik veel elus kaugele jõuda ning seda kõike parandada.

Kannatasin edasi seda, mida mulle öeldi ja mida minuga tehti. Lohutasin end sellega, et varsti ma pääsen sellest "hullumajast". Karm elu läks paremaks siis, kui mu vanemad lahutasid. Algselt jäin ma isaga elama. Avastasin kui tore ja meeldiv ta tegelikult oli ning mõtlesin, et võib-olla oli ema see, kelle pärast ta nii halb oli. Tegelikult on sellel kõigel isegi tõetera sees. Igal juhul isaga oli vahva - ta rääkis mulle erinevatel teemadel nind õpetas mulle erinevaid töid.

Siis läksin aga millegipärast ema juurde elama. Küllap vist sellepärast, et mu armas väikevennake elas temaga. Ma ju muretsesin tema pärast ka. Emaga oli alguses väga tore, aga siis ta muutus täielikult! Ta hakkas jooksma kasiinode vahet ning muidugi hakkas ta siis ka alkoholi tarbima.

Purjus peaga sain nii mõnigi kord tema käest päris korralikult haiget. Ema ei hoolinud oma lastest enam, tema jaoks olid lapsed vist minevik. Enesetapu mõtted käisid taas mu peast läbi iga päev. Õnneks lõppes see kõik ja nüüd on kõik suurepärane. Enam ei tule kannatada koduvägivalda ning ma saan nautida rahulikku elu.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei ole nukker ja õnnetu, nagu mu jutust võiks aru saada. Ma olen 100% positiivne ja õnnelik, sest mind ümbritsevad toredad inimesed ning mul on veel terve elu ees! Minevikul ei lase ma end segada ning elan sellega, mis mul praegu on ning ei mõtle sellele, mis oli ja mis tuleb. Varasem elu mõjutas mind postitiivselt selles mõttes, et ma omandasin palju kogemusi ning mu mõtlemine muutus totaalselt. Loodan, et ikka paremuse poole.