Inimesed, kes sellisesse olukorda satuvad, ei pruugi olla sugugi allaheitlikud ning kergesti mõjutatavad, asi oleneb üldjuhul erinevatest asjaoludest, aga ka paraku faktist, et armastus on pime. Seda just noorte seas ja suhte alguses. Paraku olen ka ise oma elus sellega kokku puutunud.

Ma elasin oma esimese elukaaslasega koos pea kolm aastat, kokku kolisime, kui käisin veel keskkooli lõpuklassis. Kui olid jäänud veel eksamid teha, otsisin ka omale töö, et oleks, millest elada. Eelnevalt olime juba suhelnud ka pool aastat.

Tegelikult võib tagantjärgi öelda, et asi oli juba alguses hapu, aga kuna olid ees roosad prillid ja peas armastus, siis tookord see ei tundunud nii hull. Alguses sai juba tema poolt selgeks tehtud, et minu sõbrad ei sobi - ühel on see viga ja teisel too ning aastatega juhtuski, et samas linnas suhtlesin ma veel vaid mõne üksiku inimesega ja sedagi harva.

Parima sõbrannaga suhtlesime telefoni teel, kuna elasime erinevates kohtades, aga ka sellest tekkis probleem, kui liialt pikalt rääkisime. Sõbranna sai aru, et midagi on valesti, aga ma ikka kinnitasin, et kõik on korras ja tegelikust olukorrast lihtsalt ei rääkinud. Ilmselt seetõttu, et tõesti oli häbi.

Muidu oli mu elukaaslane tore inimene. Ta tegeles küll esialgu juhutöödega, aga aasta pärast oli nõus minema ametlikult püsitööle. Alguses oli suhteliselt raske minu palgaga ära elada, kui tal parasjagu mingit tööotsa polnud. Probleemid tekkisid enamjaolt siis, kui mängus oli alkohol. Kahjuks peab tõdema, et seda juhtus suhteliselt sageli.

Esimest korda pani ta mulle füüsiliselt käe külge umbes peale seda, kui olime elanud koos 1,5 kuud. Pikapeale harjusin kandma pika kraega pluuse, et verevalumid välja ei paistaks ning keegi ei kahtlustanud midagi. Vanematest ja sõpradest elasin ca 300 km kaugusel, seega ei olnud probleem ka nende eest kõike varjata.

Ainukesed, kes asjast teadsid, olid majanaabrid, kes ikka kuulsid ja nägid seda tuuseldamist. Ühel korral kutsusid nad ka politsei ja kiirabi, olgu nad tänatud. Muul juhul aga ei midagi, sest eks neil endal ka peod ja trallid seal käisid.

Põhjus sellele vägivallale, mis oli nii füüsiline kui ka vaimne, peab tõdema, et viimane tegi isegi rohkem haiget, oli ebaterve armukadedus. Miks ma küll töölt viis minutit hiljem jõudsin, kindlasti mul on suhe noorema mehega. Asjale lisas siis vürtsi ilmselt see, et ta oli minust 12 aastat vanem. Põhimõtteliselt oli alati jutt, et ma tõmban ringi ja petan teda. Kuigi kooselu jooksul ma käisin ilma temata väljas kahel korral ja seda siis, kui tema oma järjekordsel turneel oli.

Probleemiks oligi see, et kui ta alkoholi võttis, siis mitte kunagi ainult ühe õhtu, miinimum oli ikka 2-3 päeva ja siis üks päev hirmsat pohmelli. Juhtus ka pikemaid perioode. Kui ta jõi, siis ta oli lihtsalt kadunud, sest ta ju kohtas sõpra, keda polnud kümme aastat näinud. Aga selliseid sõpru leidus ikka väga palju. Sageli oli tal ka joogise peaga vaja siis "asju ajada", millest mulle ei olnud mõtet rääkida, sest ma ei saa ju aru. Oli sageli juhuseid, kus koos läksime magama, aga öösel oli ta lihtsalt ära haihtunud. Meeletult palju oli õhtuid, kus ma ennast magama nutsin, üks põhjus oli see, et ta jälle ringil oli ja teine hirmust, et mis hakkab juhtuma, kui ta välja ilmub.

Asi läks eriti hulluks siis, kui ta välismaale tööle läks. Seda seetõttu, et lastele oli vaja elatist maksta. Kodus käis ta iga kahe nädala tagant ning juhtus, et ka siis selle nädalavahetuse ta jõi maha. Siis hakkasingi nautima pigem aega, kui olin üksi kodus. Sain tagasi oma enesekindluse ja tegin endale selgeks karmi tõe - ma olin küll uskunud, et ma suudan teda muuta ja alkoholi küüsist välja tuua, aga seda ei juhtu kunagi. Olin loobunud suhtlemast tuttavatega, et tal ei oleks põhjust armukadeduseks, aga asjatult. Teine põhjus oli see, et minu jaoks muutus ta kaheks isiksuseks. Kainena ma armastasin teda aga kui ta jõi, siis sellist inimest ma vihkasin. Kolmandaks aga vihkasin ma seda, milliseks see suhe mind ennast muutnud oli.

Ma olin noor inimene, kes nuttis ennast sageli magama ja kes haletses ennast. Ma ei keelanud tal kunagi joomist. Mõnel korral, kui ta peale vägivallatsemist kainena oma kätetööd nägi ja vabandust palus, palusin mina, et palun ära joo ja ta ei joonudki. Kuni järgmise korrani. Lõpuks võib öelda, et närvikava oli mul suhteliselt sassis ja ma olin inimene, kes ma ei tahtnud olla.

Lõpuks, leides endas julguse, pakkisin oma asjad ja liikusin edasi. Loomulikult oli vaja vahetada telefoninumber, sest neid kõnesid ei olnud võimalik taluda. Oma elust rääkisin oma parimale sõbrantsile, kodustele olin valmis asjast rääkima alles kuus aastat hiljem. Miks ma nii kaua sellist suhet talusin nagu ka paljud teised paraku teevad? Häbi oli tunnistada, et selline asi meie peres toimub ja teisalt ka see, et ma ise nii halva valiku suutsin teha.

Kahjuks on Eestis palju inimesi, kes elavad veel hullemas olukorras kui mina tollal. Paljud, kes ei tulegi sellest suhtest välja või kui tulevad, siis kirstus. Ma leian, et ei ole õige teiste inimeste ellu sekkuda, aga kui seejuures kannatavad ka lapsed või asi on ikka ääretult hull, siis tuleb olukorrast teavitada vastavaid organeid.