Kõige kaunimad ja kõige raskemad hetked laste kasvatamisel
Sa oled veendunud, et sinul laabub kõik ideaalselt. Kahjuks ei lähe alati nii. Vahel tunned rõõmu, vahel oled aga vihane. Emaks olemise töö ei ole kergete killast.
Ühte tead sa kindlalt: nüüdsest muutub kõik. Laps tuleb ilmale! Ja kui sa hoiad teda esimest korda kätel, unustad kõik — nii tursed jalgades, iivelduse ja ka oma lisandunud kilod.
On selge, et see väikene inimene ja tema naeratus oli vaeva väärt. Ema roll on kõige emotsionaalsem seiklus iga naise elus. Paraku tulevad lisaks vaimustavatele hetkedele ka rasked päevad.
Kõige keerulisem ülesanne seisneb selles, et kõik sinu pingutused ja kogu armastus peavad last ette valmistama … iseseisvaks eluks. Tulevikus peab väikene kõigega ise hakkama saama. Ta peab ise oma elu üles ehitama. Õnneks jäävad mõningad asjad — vaatamata sellele, kui vana laps on — 3, 13 või 30 — muutumatuteks. Sina jääd talle alati emaks. Ainsaks ja kõige paremaks kogu ilmas.
Ta on veel nii väike
Sa võid tundide kaupa imetleda, kuidas su väikene magab — sinu jaoks on see tuhandeid kordi kaunim kui kõige parem film või raamat. Sa ei saa küllalt nende väikeste sõrmede ja ümarate roosade varvaste vaatamisest. Ometi toob lapse sünd endaga kaasa peale meretäie õnne ka mure. Kas ma ikka teen kõik nii, nagu tarvis?
Kogenenumad sõbratarid, tädid ja ema õpetavad sind alatasa. Sa tunned, et oled uppumas nende heade nõuannete lainetesse. Lisaks tekib sul süütunne, et sa ise seda kõike ei tea.
Noore ema kahtlused
Hirm ja ebakindlus on paljude noorte emade teekaaslasteks. Vahel oled lausa vihane väikese peale, kui ta nutab ja sa ei suuda teda kuidagi maha rahustada. Tunned, et ei saa hakkama ja oled väga väsinud. Tegelikult on sellised tunded ja mõtted täiesti loomulikud ning kõik emad tunnevad puhuti sama. Emadustki tuleb õppida.
Mööduvad kuud, seejärel aastad. Ning sa tunned end ema rollis aina kindlamini. Ometi ei tähenda see veel, et kõik probleemid on kadunud. Vanade asemele kerkivad pahatihti ikka ja jälle uued.
Enamus emasid loeb palju raamatuid ning nad on väga õnnetud, kui nende lapsed ei arene „õpiku järgi”. Kuid iga laps areneb individuaalses tempos. Ja kuni lastearst ei näe põhjust muretsemiseks, võid üpris rahulik olla.
Teine keeruline hetk saabub emale siis, kui tal tuleb tööle tagasi minna. Varem või hiljem teevad seda peaaegu kõik emad ning paljud on mures, kui peavad oma väikese kasvõi pooleks päevaks koju jätma. Selleks hetkeks on võimalik juba varakult ette valmistuda. Last võiks hakata tasapisi harjutama kas vanaema või lapsehoidjaga.
Tööle naasmine on ka hetk, kus sind võib taas haarata kahtlus, kas sa oled ikka hea ema. Arvesta siis sellega, et kõige tähtsam pole aja hulk, mida sa lapsega veedad, vaid see tähelepanu, mida sa talle jagad.
Lasteaeda
Esimesel lasteaiapäeval on kõige enam erutatud lapse ema. Septembris jalutavad emad sageli ümber lasteaia, tundes suurt muret oma võsukeste pärast.
Kui laps läheb lasteaeda, algab tema suhetes emaga täiesti uus etapp. Just siis toimub emotsionaalne nabanööri läbilõikamine. Pealegi kaotab lasteaed teataval määral need kasvuhoonetingimused, millega sa üritasid oma last ümbritseda.
Kas tõesti on laps juba nii iseseisev, et saab ilma emata hakkama? Kas ta suudab sõbruneda teiste lastega? Kas talle ikka meeldib kasvataja? Äkki laps arvab, et oled ta maha jätnud? Emade hinged on täis kahtlusi ja hirme. Samas ei tohiks unustada, et sinu suhtumine ja mõtted võivad üle kanduda lapsele, kes tunnetab eksimatult sinu meeleolusid. Ning just siis hakkab väikene kartma.
Seetõttu püüa säilitada järjekindlust kuni lõpuni. Ära lase end heidutada lapse pisaratest, kui jätad ta lasteaeda. Jah, alguses on raske, kuid kasvatajate sõnul on lapsed õnnetud pärast ema lahkumist umbkaudu 10 minutit.
Koduõjad
Sinu laps aga aina kasvab, ta pole enam lasteaialaps ning sa näed, et ta muutub üha iseseisvamaks. Ta tahab ise otsustada, mida selga panna, ütleb, milline toit talle ei maitse… Sind ootab ees väga raske aeg. Ometi läheb seegi mööda.
Tere, kool!
Esimene klass — see on katsumus mitte ainult 7-aastase, vaid ka tema ema jaoks. Kool muudab kogu pere elu. Muutub päeva rütm. Sul on nüüd uued kohustused — vaja laps kooli saata, õppida koos temaga. Aga ka see on tühiasi võrreldes emotsionaalsete tormidega. Saates lapse kooli, saadad ta tegelikult esimest korda iseseisvalt „maailma”. Kool on ju lisaks kõigele ka veel ekskursioonid, muuseumiskäigud… Terve hulk olukordi, kus laps õpib ilma sinuta elama.
Püüa võimalikult aktiivselt oma lapse elus osaleda. Eelkõige räägi temaga palju sellest, mis toimub koolis, räägi sõpradest, õpetajatest. See seob teid tugevamini. Selliselt toimides jõuad sa reageerida ka juhul, kui midagi halba on toimumas.
Kui laps läheb kooli, tuleb sul kontrolli alla võtta oma isiklikud ambitsioonid. Sinu laps ei pea ilmtingimata olema klassi parim õpilane. Talle peab meeldima õppimine iseenda, mitte sinu jaoks.
Tagaplaanil
Algkool on aeg, mil iga ema põrkab kokku tõsise konkurentsiga. Alguses on see klassijuhataja. Laps räägib vaimustatult, kui tark ja ilus õpetaja tal on. Sa kuulad teda leebunult, peagi hakkad aga tundma väikest armukadedust. Hetk, mil ema pole enam ainuke autoriteet, on keeruline. Paljudel vanematel on raske sellega leppida. Mitte kunagi ei tohi last panna valiku ette — kas mina või sinu õpetaja.
See kõik pole aga midagi võrreldes konkurentsiga, mis tuleb mõne aasta pärast. Need on lapse sõbrad. Teismeline sõltub väga tugevalt oma eakaaslaste arvamusest. Pealegi teavad sõbrad paremini kui sina, milline riietus on moes, millist muusikat tuleks kuulata… Seetõttu eelistab laps suurema osa ajast veeta koos sõpradega, mitte aga istuda koos sinuga teleri ees. Kõige mõistlikum on lasta sellel ajal rahulikult mööduda.
Ma pole enam laps
Öeldakse, et teismelise aeg on raske nii lapsele endale kui ka tema vanematele. Hormoonide möllust haaratud laps võib muutuda sõnakuulmatuks ja häbematukski. Kohati annab ta lausa mõista, et sina ei tähenda tema jaoks midagi ning et sa ei saa temast aru.
Laps tahab nüüd ise otsuseid langetada ning on vihane, kui sa ei aruta temaga läbi selliseid küsimusi nagu linnast väljasõit või plaanid puhkepäevadeks. Vahel riietub ta selliselt, et sul on lihtsalt häbi koos temaga tänaval liikuda.
Kuid kasvavas lapses on ka palju positiivsust — temast saab ju täiskasvanu. Püüagi temasse nüüd kui täiskasvanusse suhtuda. Toeta ta huvisid, seleta, kuidas ta võiks oma andeid arendada, ära naera tema hirmude või kahtluste üle. Ära piina teda nõudmisega, et tal oleksid igas aines viied. Las ta keskendub sellele, mis talle tõepoolest meeldib.
Täiskasvanu vabalangemises
Sa ei märganudki, kuidas on aeg mööda läinud. Laps on juba täiskasvanu. On kirjeldamatu, mida tunned, kui ta loob oma perekonna ja lahkub sinu juurest. Iga ema jaoks on see väga raske aeg. Enam ei ole ühiseid õhtusööke, enam pole sa kursis, mis temaga hetkel toimub, millele ta mõtleb.
Kui see kõik elust kaob, võib tekkida tühjuse tunne. On kurb, kui tuletad meelde aegu, mil laps ei lasknud sul hetkekski käest.
Aeg enda jaoks
„Tühja pesa” sündroom on naise jaoks raskeim hetk kogu emaduse jooksul. Seda enam valulikum, mida enam olid sa keskendunud lapsele, loobudes tema kasuks oma karjäärist ja huvidest. Nüüd tuleb kahekordse jõuga asuda hoolitsema … iseenda eest.
On õige aeg värskendada vanu tutvusi, sõita puhkusele, minna autojuhtimise kursustele…
Väldi lapse hoidmist emotsionaalse lõa otsas, ära helista talle iga päev, ära räägi talle oma probleemidest. See on halb strateegia. Anna lapsele vabadus, kui soovid, et ta mõne aja pärast tuleb taas sulle lähemale. Kuid siis juba kui täiskasvanud poeg või tütar.
„Sa võid arvestada minuga”
Täiskasvanud laps on sinu tugi. On uhke tunne näha, kuidas ta tuleb kõigega suurepäraselt toime. See on ju sinu teene! Oled üles kasvatanud targa ja hea inimese.
Ja kui sa tunnedki vahel üksindust, mõtle välja, kuidas saaksite suhteid hoida. Näiteks lõunastate kord nädalas koos. Vaatamata sellele, et laps on täiskasvanu, jälgi ta vajadusi. Võib juhtuda, et tulles ühisele lõunale, saab ta hetkeks puhata keerulisest reaalsusest.
See on minu elu
Sa näed, et laps asub looma oma elu, kuid puhuti on sinu jaoks nii raske lubada tal olla iseseisev. Lõpeta tema kontrollimine! Jah, keegi ei tee seda halva pärast. Sa oled kogenenum ja võiksid talle paljutki õpetada. Olgu need küsimused seotud tööga, korteriga või abieluga. Kui sa aga oled liialt pealetükkiv, võid peagi kuulda: „Ema, ära sega end minu asjadesse.!” See on valus ja raske hetk. Sa võid tunda end hüljatuna.
Kas seda saab vältida? Pea meeles: täiskasvanu elu on rajatud sellele, et inimene peab õppima oma vigadest. Seetõttu, vaatamata oma headele kavatsustele, ära puista oma last üle „hinnaliste nõuannetega”. Kui ta küsib sinu arvamust, siis ütle, mida mõtled.
Uus pere
Iga ema tahab oma lapsele parimat. Kuid just abielu või tõsised suhted on sündmus, mis peale rõõmu toovad endaga kaasa ka armukadeduse, tahtmise võistelda.
Kui sa seda vahel enda juures märkad, pole mõtet teha nägu, et see pole sugugi nii. Ometi ei tohi sa lasta oma emotsioonidel ennast juhtida. Kui sa sekkud pidevalt oma lapse ellu, siis rikud suhted temaga. Mida varem sa arvestad faktiga, et sinu roll lapse elus on nüüdsest tagaplaanil olemine, seda kiiremini veendud selles, et mõlema plaani rollid on samavõrra tähtsad.
Kui sa aga tunned, et su lapse partner püüab sind nende elust välja tõrjuda, püüa temaga sellest rahulikult rääkida. Ilma oma lapse juuresolekuta. Pole paremat rohtu pere erimeelsuste silumiseks kui siiras ja rahulik jutuajamine.
Allikas: Planeta Ženštšinõ, aprill 2011
