"Kõigil mu sõbrannadel on juba perekonnad, mina vist jäängi üksi... "

Teen natuke kibestunud teema ehk aga mis siis?! Olen naine üsna kolmekümnendate alguses ning tunnen, et olen täielikus kriisis.

Sõbrad-tuttavad kaovad, sest kõigil (olgu, enamusel) on pere aga mina ei tunne ennast pereinimesena. Jututeemad kipuvad kaduma, ning kellelgi pole enam aega. Kuna hingelt olen meeletu romantik, siis endale meest selleks "kõrgeks vanuseks" ma leidnud pole ning kahtlen, kas üldse kunagi leian. Suhtlemises meestega olen väga, kuidas nüüd öelda, äpu vist, sest ega mulle just palju tähelepanu pöörata tänaval ning seltskonda väljaspool tööd olen viimastel paaril aastal vähe sattunud!

Seega, mida teevad need inimesed, kel kunagi peret, lapsi ja meest ei saagi olema?