Kohe ütlen ka selle ära, miks ma ei saa teda koju jätta. Elame linnast väljas ja mina käin tööl 40 km kaugusel. Kui midagi juhtub, mis siis? Naabrid on ka meist kaugemal ja nendega meil väga head suhted ei ole, et neid paluda lapse järele vaadata. Puhkused on meil mehega võetud, palgata puhkus ei tule kõne allagi, või muidu peame kuuse alla kolima.

Sõbranna, kes kooli algul lubas, et laps saab tema juurde maale minna, sõidab hoopis minema. Ütlesin talle, et ta oli ju lubanud mind aidata, aga tal oli jumala suva, ütles, et tema oma pere on ikka tähtsam ja neil tekkisid teised plaanid. Unistagu siis edasi, et temal laps jõuluvaheajaks minu juurde saab. Tal laps vanem, igal aastal on talvel minu juures maal olnud mõned päevad. Oleme käinud kelgutamas ja uisutamas ja lumememmesid ehitamas. Sel aastal siis jääb ära!

Teine sõbranna, kelle last ma olen alati hoidnud, kui tal on vaja olnud, vingerdab igasuguste imelike vabandustega vastusest kõrvale ja kuigi ta pole otse veel öelnud, saan ma väga hästi aru, et tal pole plaaniski mind aidata. Ise on oma lapse tihti mu ukse vahelt lihtsalt sisse visanud ja öösel järele tulnud, kui on vaja peole minna või tööle või lihtsalt puhata. Olen alati last hoidnud hea meelega, tore põnn on ja sõbrannat ikka ju aitan. Lootsin muidugi, et kui mul häda käes, aitab tema. Ei aita ta midagi. Mina teda ka enam mitte.

Õde ütles otse välja: tema on oma hoidmised juba ära hoidnud ja rohkem ei viitsi, tahab ise ka puhata. Tegelikult on ta seitsme aasta jooksul hoidnud mu last umbes seitse korda. Pole just liiga palju, et sellest nii ära väsida! Aga kui nii, siis nii — paari aasta pärast on temalgi lapsed ja mina ei kavatse neid ka hoida! Nagu koer külale, nii küla koerale!

Ema on nii haige, nii haige. Tal on nimelt menopaus ja ta “ei suuda”. Pealegi on ta öelnud juba varem, et tema on oma lapsed üles kasvatanud, teda keegi ei aidanud ja meie peame ka ise hakkama saama. Aga tema tahtmiste ja käskude peale peame meie alati jooksma. Vanasti jooksin ka, nüüd olen tugevamaks saanud ja enam ei allu tema kontrollile. Noh, emmekene — sama jutt sulle, mis õelegi. Sina ei tule mulle appi, kui mul sind vaja on, mina siis ei vasta telefonile, kui sul mingi häda käes. Ise tead!

Olen jah vihane ja vastik praegu, aga ma poleks uskunud, et mind niimoodi alt veetakse. Mina olen nende jaoks alati olemas olnud ja aidanud kui vaja, aga nemad veavad mind alt ja jätavad hätta. Kõvad sugulased ja sõbrannad on mul tõesti!