Kõik teised teavad paremini, kuidas minu last kasvatada
Olen alles üsna värske ema, mu poeg saab varsti kaheseks. Loomulikult ei ole mul eriti palju kogemusi. Kuidas saakski — enne emaks saamist polnud ma mitte ühegi väikelapsega kokku puutunud. Õdesid-vendi mul pole, tutvusringkonnas olen esimene ema. Enne sünnitamist sain hoolitseda vaid oma koera eest, kes teatavasti ei vaja ei mähkmevahetust, piimasegu ega öise gaasivaluprobleemi lahendamist.
Ma annan oma parima, et mu laps oleks hoitud, kaitstud, riides ja toidetud. Ma õpetan ja juhendan teda, mängin temaga, joonistan, jalutan, räägin. Pahandan, kui vaja. Teen seda kõike täpselt nii hästi või halvasti kui oskan ja alati oma lapse huve silmas pidades.
Ema ja ämma võimuvõitlus
Kuid leidub tohutu hulk inimesi, kelle arvates talitan ma pidevalt valesti. Mu oma ema ja ämm on põhilised sõnavõtjad. Küll häirib neid mu lapse riietus (alati on tal seljas kas liiga palju või liiga vähe riideid), siis ei mõista nad, miks kaheaastane veel hamburgerit ja friikartulit koos coca-colaga ei saa ning miks, oh miks, keelan ma oma lapsele jäätist, komme ja šokolaadi. Mis ema ma selline olen?! Lapsepiinaja hoopis! Ka mu kasvatusmeetodid on ennekuulmatud — laps magab minu kaisus, mitte oma voodis, tal on lubatud voodi peal hüpata ja diivanil multikat vaadates õuna närida. Ma ei sunni teda näksimise ajaks kööki laua taha, ma ei pane teda vägisi oma voodisse magama, sest seal ta lihtsalt karjub end siniseks, vigiseb rahutult öö läbi ja terve järgmine päev on ka seetõttu mokas. Maiustusi saab kord nädalas ja siis ka selliseid, kus keemiat võimalikult vähe sees.
Kui olen nende arvates midagi valesti teinud, ei jäta nad võimalust kasutamata ning avaldavad oma arvamust eriti vinguval ja näägutaval, ehk siis erakordselt ebameeldival hääletoonil. Kas sa siis ei tea, et laps peab alati magama oma voodis? Kuidas sa, lapsekene, nii rumal olid, et tänase kulma ilmaga vaid õhukese mütsi talle panid? Kes sulle ometi sellist juttu rääkis, et laps ei tohi magusat süüa? Märkusi saadab alati võidurõõmus irve — ma ju ütlesin…
Vastik on sellist näägutamist kuulda ja kaob igasugune tahtmine nendega tegemist teha. Nad on ju ometi mulle kõige lähedasemad ning mul peaks teoreetiliselt olema alati võimalus oma muredega nende poole pöörduda, kuid ma ei tee seda mitte kunagi. Näägutamise tõttu on mul kadunud igasugune isu nendega üldse tegemist teha! Ma saan ju mingil määral aru, et tegu on teise põlvkonna inimestega, siis olid teised kombed ja teised kasvatusmeetodid, kuid ma olen neile oma põhimõtteid selgitanud ja palunud, et nad neid austaksid. Aga pole lootustki.
Miks võtavad sõna võhivõõrad?
Kui emal ja ämmal on veel mingi väike õigus sõna võtta, on ju nad ikkagi lapse vanaemad ja võib eeldada, et nende irisemise taga on siiski soov pakkuda lapsele parimat, siis täiesti võhivõõrastest emadest mänguplatsil ma küll kohe üldse aru ei saa.
Mis õigusega tuleb mingi suvaline titemamma mulle ütlema, et tema küll nii väikest last järelevalveta ei jätaks? Situatsioon oli siis selline, et jätsin lapse käru mänguväljaku aia taha ja mul oli sealt vaja telefon tuua. Vaatasin, et poeg kühveldab rahulikult liivakastis ja kiirustasin käru juurde. Kui olin korraks selja keeranud, kukkus ta ninali liiva sisse ning hakkas nutma. Teine ema oli seal kõrval ning sattus paanikasse ja tuli õiendama. Mul oli ju endal ka halb tunne, tema pidi seda veelgi võimendama.
Mänguplatsid on üldse ühed imelikud kohad. Mina usun, et kui laps on juba liivakastimänguasjadega avalikku liivakasti saadetud, siis ei ole emadel ega lastel kahju neid asju ka teistega jagada. Ilmselt siiski mitte, miks muidu kuuleks ma pidevalt teiste emmede õpetussõnu mu pojale, kuidas ilma luba küsimata ei tohi teiste asju võtta (ta on kaheaastane! Ta ei räägi veel!!!), kuidas liumäel tuleb alati oma järjekorda oodata, kuidas nina tuleb ära nuusata ja mida kõike veel.
Kritiseerimine ei aita mind mitte kuidagi
Poes käimine on õudus. Poiss loomulikult tahab erinevaid asju, nõuab juua, leiba ja krabab riiulitelt mänguasju. Ja kui ta ei saa, mida tahab, siis karjub. Viskab end põrandale sirgu ja röögib nagu ratta peal. Mõnikord ma saan poest nii välja tormata, et jätan asjad ostmata, mõnikord mitte. Kuid pea alati leidub kas mõni teine ema või vanem naisterahvas, kes tuleb mulle õpetama, kuidas sellise lapsega õigem käituda oleks. Jube piinlik on, kui jälle mõni vanaemakene tuleb seletama, kuidas ei tohi jonnile järgi anda või kuidas nuttu vaigistada. Nagunii on ebamugav, sest laps karjub, aga kui keegi sellele veel ekstra tähelepanu pöörab, tahas maa alla vajuda.
Ka teised emad, kellega ma nüüd olen lapsega suheldes tuttavaks saanud, ei suuda jätta sõna võtmata, kritiseerimata ja halvustamata. Mina küll oma pisikesele SELLISEID mähkmeid ei osta. Kas sa tead ka, mis purgipüreede sisse tegelikult pannakse? Issand, kuidas sa julgesid ta üksi kööki jätta, kui vetsu läksid?! Mina sinu asemel küll nii ei teeks, naa ei käituks, seda ei ostaks, nii ei õpetaks… lihtsalt ei jõua seda enam kuulata.
Võib-olla soovivad need õpetajad tõesti head, kuid mind see ei huvita. Ma tahan oma last ise kasvatada ega vaja kellegi teise sekkumist. Kui ma vajan abi, ma küsin! Lihtne on nüüd öelda, et ära kuula ja lase kõrvust mööda. Võib-olla mõni inimene tõesti on nii tugev, et suudab pidevast irisemisest ja näägutamisest üle olla, aga mulle teeb see haiget ja solvab.
Seega, titemammad — lõpetage teiste emade õpetamine ja võõraste laste kasvatamine!
