Kolimine või lahkuminek? Mida teha, kui mees ei arvesta ühist kodu ostes naise soovidega?
Lugedes naisteajakirjadest uuringuid selle kohta, et kolimine ja remont on paarisuhte suurimad proovikivid, ma varem vaid muigasin ja arvasin, et on ikka napakad — kes siis sellise pisiasja pärast tülli viitsib minna. Nüüd, kui meil on kolimine ees, mõtlen hoopis teisiti. Hetkel on mul väga raske ette kujutada, et kolin kokku mehega, kellega me ei suuda kokkuleppele jõuda isegi teelusikate osas, rääkimata suurematest ja tähtsamatest otsustest!
Otsustasime, et on aeg mustlase elu lõpetada ning lõpuks paikseks jääda ja hakkasime meile sobivat kodu otsima. Esiteks ei suutnud me kokku leppida piirkonna osas. Üks tahtis kesklinna, kus kõik on käe-jala juures, teine hoopis linnast välja maale, kus oleks värske õhk ja meie tulevastel lastel mõnus kasvada. Siis pidime otsustama, mitut tuba meil tarvis läheb. Minule meeldivad väikesed korterid ning kahetoaline oleks ka meie rahalisi võimalusi silmas pidades mõistlik ja kättesaadav, abikaasa aga nõuab vähemalt kolmetoalist ja kindlasti hästi suurt ja avarat korterit. Järgnes vaidlus rõdu ja keldri vajalikkuse ja korruse valiku osas ning siinkohal olime juba väga lähedal lahkuminekule! Minule ei meeldi iga päev liftiga sõita või mis veel hullem — jalgsi neljandale või viiendale korrusele ronida! Tema aga keeldub kõrgustest maa peale laskuma ning väidab, et esimene-teine korrus ei tule kõne allagi, sest siis pole vaadet ja kogu tänavamüra on tuppa kosta. Tema sõnul ei saa madalal aknaid lahti hoida ning alati on hirm, et keegi ronib sisse. Selle peale mees muidugi ei mõtle, kui “tore” viiendale korrusele näiteks klaverit kolida on!!!
Vaatamas käidud korteritest meeldis talle kõige rohkem mingi vana ja minu meelest lihtsalt kirjeldamatult rõve korter, kus oli just remonti tehtud ja väidetavalt sisse kolimiseks on see valmis. Argument — siis ei pea ise hakkama kohe kõpitsema. Mina sellisesse urkasse ei tõstaks jalgagi, sädelevad seinad, tumerohelised vaibad ja kuldsed tapeedid koos võimsate kroonlühtritega laes ei ole just minu ettekujutlus ilusast kodust. Samuti ei kujuta ma ette, et kolin elama kellegi teise poolt valmistatud kodusse, kus selle inimese vaim ja hing mind pidevalt kummitavad. Tahan ise oma kodu ehitada, käed külge panna ja oma maitse järgi materjalid ja sisustuse valida. Mees aga ei viitsi lillegi liigutada… ütleb, et tema ei ole remondimees ja raha ning aega nikerdamiseks ei ole. Korter olgu valmis või ost jääb üldse ära. No minu poolest võib siis praegu ära jäädagi…
Rääkimata siis veel väiksematest asjadest nagu laudlinad, vaibad, kardinad, köögi värv, kas vannituppa jätta vann või vahetada duši vastu, kas seina panna tapeet või värvida üle ja nii edasi. Mina ei taha põhiasjades alla anda, sest leian, et see on siiski minu kodu ka, mul peab jääma samuti sõnaõigust ja mulle peab oma kodus meeldima.
Ka tema ei ole valmis järeleandmisi tegema ja kahtlustan, et tema ajab pigem kiusu! Kunagi varem ei ole ta koduteemadel nii palju sõna võtnud, teda pole eales ükski kardin ega tapeet huvitanud! Olen ta peale nii vihane, et mõtlen tõsiselt, kas ma tahan sellise inimesega oma elu koos jätkata, kellega meil mitte üheski kodu ja sisustust puudutavas asjas sarnast maitset pole.
Palun nõu — kuidas teie olete kolimisärevusest üle saanud ning esmapilgul võimatutes asjades kokkuleppele jõudnud?
