Kolme lapse ema päev: tööl olemine on minu puhkus, kus saan rahulikult oma mõtteid mõelda
Kaugusest kostab kisa, mis järjest nõudlikumaks muutub. Üritan edasi magada, kuid kisa ei lakka. Vaatan uniselt kella, mis näitab õige varast hommikutundi. Ajan end ohates püsti ja lähen päästan 2-aastase pesamuna tema voodist ning lähme koos teleka ette — tema multikaid vaatama ja mina oma lühikeseks jäänud uinakut kompenseerima. Päris sügavalt ma küll magada ei saa, kuid 30 minutit pikutamist on piisavalt väärtuslikud.
Kell saab 7 ning terve pere hakkab ärkama. Vanim, 8-aastane preili vajab enne kooliminekut patsi tegemist ning riietumissoovitusi, keskmist, 4-aastast kangekaelset printsessi on vaja veenda, et lasteaeda siis on vaja minna ning kolmandat tuleb pidevalt ukse juurest ära tuua — tundub, et tema lasteaedamineku soov on pöördvõrdelises sõltuvuses keskmise piiga vastupanuga.
Mehega kahepeale peseme ja riietame nooremad lapsed, suurem saab juba ise hakkama. Teeme koolilapsele tsau, üritame ise midagi suhu pista, siis hakkab kiire kiire ning lõpuks jõuame uksest välja — 15 minutit plaanitust hiljem. Jõuame higise ja hingetuna ummikusse…
Lapsed lasteaeda viidud, kiirustab mees tööle, kuhu ta igal hommikul hiljaks jääb, ning mina ülikooli, keeletundi. Kuna eelmisel õhtul ma loomulikult jälle õppida ei jõudnud, siis kasutangi loenguni jäävat tunnikest nö damage controliks. Õnneks on mul aju õppinud lühikese ajaga palju informatsiooni vastu võtma. Mis sest, et see ka sama kiirelt ununeb.
Loengus käidud, tõttan tööle. Püüan olla asjalik ja professionaalne, eelkõige, mitte väga palju lastest rääkida. Pärast pikka kodusolemist on kõik eelmainitud asjad suhteliselt keerulised. Samas, kui aus olla, siis on töölolemine minu päeva puhkehetk, kus saan rahulikult omi mõtteid mõelda.
Kell saab neli ja ma kiirustan bussi peale, ise samal ajal telefonist järgi uurides, mis loeng ja kus õieti toimuma peaks. Bussis loen veel õppematerjale või viin end kurssi ilukirjandusega. Sõltuvalt päevast veedan koolis 1,5-3,5 tundi ning loengu lõppedes torman jooksujalu trammile ja bussile. Hmm.. sedasi teksti tagantjärgi lugedes tundub, et ma vist kogu aeg torman, jooksen ja kiirustan.
Kodus ootavad mind üliaktiivsed lapsed ja üliväsinud mees. Kõik üritavad mulle oma päevast rääkida, pesamuna aga soovib jagamatut tähelepanu, seega on möllu omajagu. Igatsevalt vaatan kella poole, mis peagi magamaminekuaega näitama hakkab. Siis lähevad lapsed pessu, loeme unejuttu ja supsti voodisse. Voodis kestab tund aega veel väike ajavenitustaktika — soovitakse juua, süüa, pissile, erinevaid kaisuloomi, vanim tüdruk avastab, et tal siiski jäi luuletus õppimata jne.
Kell on pool kümme, koju on saabunud vaikus. Üritan kooliasju vaadata, kuid nähes, et tähtaeg veel käes pole, otsustan, et aega küll selle kiire asjada. Asume mehega põnevat filmi vaatama.
Kell on 2 öösel. Ärkan diivanil oma mõnusast unest, panen teleka kinni ning kolin voodisse ümber. Mõne aja pärast liitub minuga ka minu kallis kaasa. Meie hambapesu ilmselt äratas pesamuna, kelle rahustamine võtab pooltunnikese, siis nõuab keskmine juua ja kulub veel natuke, kuni saan kikivarvul lastetoast minema hiilida. Ehk saab hommikul veidi kauem magada, ootamas on töölt ja koolist vaba päev… Oot, siis on ju lapsed ka kodus. Lepin mõttega, et puhkamisest ja koolitöö tegemisest ka homme midagi välja ei tule ning uinun hetkega.
