Kolme õe lugu: kas ongi nii, et vendade vahel on vendlus, aga õdede vahel õelus?
Oleme kolm õde ja suhtleme omavahel järjest vähem. Meil on omavahel üsna väikesed vanusevahed. Aastakümneid tagasi olime üksteisele palju lähedasemad. Nüüd saame ka ikka mõnikord kokku ja nagu polegi otseselt midagi halba, kuid kunagi ei tea, millal ja millest pauk tuleb. Muidugi ei oleks siis vaja neid kokkusaamisi organiseerida…
Siiski ma hiljuti taas helistasin neile ja pakkusin välja ühe kokkusaamise — mälestuste päeva. Et me saaksime oma minevikku arutada ja meenutada, miks on meie vahele tulnud probleemid ja üksteise süüdistamised. Tuli välja, et see jutuajamine tekitas ühes ões järjekordselt mingeid halbu mõtteid. Aga ega neid mõtteid mulle ei räägitud, ikka teisele õele, kes rääkis siis omakorda mulle…
Oleme selline kolmikliit või peaksin hoopis ütlema, et kolmikliitumatus. Etteheidete põhjused on ka omapärased — keda on lapsena rohkem hoitud, kes elab siiani “teenimatult” liiga hästi: meie suhetes on palju arusaamatut kadedust ja viha. Noh, justkui ühel veaks kõiges ja teisel mitte milleski. Kuigi tegelikult pole see sugugi nii.
Lugu on absurdne, pakkusin õdedele välja ka nõustamisele mineku. See valas vaid õli tulle. Kuulen muidugi ka ümberringi sarnastest keerulistest suhetest.
Ootan häid arvamusi ja nõuandeid tarkadelt inimestelt. Oleks tore, kui kommentaariumis kõigi ja kõige peale “sülitajad” vaikiksid.
Peresuhted — ja väga tihti just õdede omavahelised suhted — võivad teinekord tõesti olla äärmiselt keerulised. Kirjutage Naistekale, kas ja kuidas saaks sellist õdedevahelist õelust ravida.
