Koos lapsega ema juurde tagasi kolimine? Päris halb mõte!
Lugesin mõni aeg tagasi mingist naisteajakirjast ühe ema lugu, kelle tütar sai lapse ja kuna tal meest ei olnud, siis kolis ema juurde tagasi. Mure oli aga selles, et nüüd hoolitseb beebi eest hoopis ema ja tütar litutavat mööda linna ringi. Isegi süüa ei pidavat beebile enam andma, vaid jätab kõik õhtuti ema teha. Tookord hakkas mul tollest emast kahju. Mis inimene jätab küll oma lapse pidevalt ema hoolde ja tõttab linna peale sõbrannadega pidutsema ja aega veetma, mõtlesin omaette. Mitte et noored emad pidudel käia ei võiks, aga süüa võiks märgata ju lapsele ikkagi anda.
Hiljaaegu kohtasin aga sõbrannat, kelle muret kuulates mõistsin, et nagu ikka ja alati, on taolistel lugudel siiski mitu tahku. Sõbranna jättis hiljaaegu mehe maha, kuid kuna ta alguses üksi kahe lapsega toime ei tulnud, siis otsustas vanemate majja tagasi kolida. Lapsed on väikesed 2-e aastane tüdruk ja 5-e aastane poiss. Vanemad olid sõbranna otsusest nende juurde kolida ülivaimustatud. Nad tundsid, et taoline otsus võimaldab neil rohkem aega lapselastega veeta ning koos nendega toredaid asju teha. Tundus, et sellest otsusest võidavad ka lapsed — saavad nad kasvada aiaga majas ning saada lähedasemaks vanavanematega. Sõbranna saab aga jällegi alati abi paluda kui vaja lapsi vaadata. Ta otsustas tagasi ülikooli õppima minna, et endale parem sissetulek tagada ning ikkagi ühel päeval lastega eraldi elamispinnale kolida.
Nüüd, mõned kuud hiljem, on selgunud, et ilus oli see plaan ainult inimeste peas. “Äkitselt on minu toetavatest vanematest saanud pooleldi nagu vaenlased. Ma oleks nagu tagasi teismeeas, kus iga päev tuli ette emaga nägelemist. Ausaltöelda ei mäletagi, et siis asjad nii hullud oleksid olnud,” ohkas sõbranna kui olime kohvikus maha istunud. Selgus, et vanemad on laste kasvatamise täiesti enda õlule võtnud. Õpetavad sõbrannat, et mis hetkel lapsele sall tuleb kaela ja müts pähe panna ning mis kellaajal lapsed sööma peaks. Iga päev olevat tunne nagu koolis, kus pidevalt õpetaja käest pragada saab. Ja muidugi kasvavat ebakindlus, sest järjest enam jääb mulje, et ta on väga halb ema. “Olen ma ju ometigi 36 aastat vana ja peaaegu 18 aastat omaette elanud. Äkitselt olen ma nende hinnangul nii abitu, et jätan isegi lapsed nälga. Ma tõesti tunnen päev-päevalt järjest enam, et tahan juba ülikooli ära lõpetada ja mõne parema leida. Mina seal majas enam varsti edasi elada ei suuda,” võttis sõbranna emotsiooni lühidalt kokku.
Jäin mõttesse. Ka minu tagavaraplaaniks on olnud vanemate juurde tagasi kolida. Seda muidugi juhul, kui rahaliselt kuidagi teisiti toime ei tule. Mida see aga reaalselt tähendaks, ei ole ma kunagi läbi mõelnud. Tegelikult olin ma elanud mõtetes, et mu vanemate kodus on mul samasugune vabadus nagu praegu, sest olen ju täiskasvanu. Sõbranna lugu kuulates hakkas tunduma, et täiskasvanuna vanemate juures elada on aga siiski üks paganama halb plaan. Ei lepi nad faktiga, et oled suureks kasvanud, isegi siis, kui oled 36. Ilmselt ka 46 või 56. Nad arvavad, õpetavad ja käsutavad hoolimata sellest kui vana oled. Kui aga oled harjunud juba iseseisvat elu elama enda äranägemise järgi, siis tagasi vanemate poolt välja töötatud reeglite järgi elama minna, on üldjuhul ikkagi kehv mõte. Nii lastega kui ka üksi.
Samas aga ei olevat sõbranna hinnangul kõige raskem see, et ema teda lapsi kasvatama õpetab, vaid asjaolu, et ema tema eksmeest kogu aeg kirub. “Ma tean ise ka, et milline mu eksmees oli. Üheski töökohas kauem kui aasta ei püsinud ja pigem laiskles teleka ees kui tegeles minu või lastega. Hea küll, joomasõber ja vägivaldne ta tõesti ei olnud, aga lõppeks ma ei soovinud lapsi enam sellises olukorras koos temaga kasvatada. See aga, et ema kogu aeg lastele räägib kui halb on nende isa, on ikka hirmus. Ta ei ole halb isa, lihtsalt mina tahtsin naisena midagi rohkemat, kuid mul ei ole vaja, et lapsed kuuleks kogu aeg, et nende isa vihatakse,” kurtis sõbranna.
Sain sõbrannast täiesti aru. Eks võiks ju ka mõelda, et miks ta siis üldse sai sellise mehega, kes talle eriti ei meeldinudki, kaks last. Kuid mis tehtud see tehtud ja laste saamist ei maksa kunagi kahetseda. Täpselt niisamavõrd ei maksa neisse süstida pahameelt ka isa vastu, kes tegelikult on tore inimene ja nii hea isa kui oskab. Ei ole mõtet lasta lastel viha keskel elada.
Sõbrannal soovitasin emaga rahulikult rääkida, et taoline süüdistamine paneb teda ennast halva emana tundma, mida ta tegelikult ei ole. Emad peaksid seda mõistma. Tegelikult loodan aga, et tal on mõne aja pärast nii hea palk, et tekib võimalus siiski omaette elamine leida. Ei ole hea kui pingeline olukord kaua kestab.
Üldse tundub, et kuigi vanasti elati mitu põlvkonda sama katuse all koos, siis tänapäeval ollakse head vanavanemad ikkagi distantsilt. Nii, et lapselastega tehakse küll koos palju toredaid asju, kuid mõlemal osapoolel on alati võimalus ka enda elukohta, enda reeglite järgi elama. Nii jäävad paljud tülid ja pinged olemata.
