Arutelud selle üle, mis on saanud röövimise hetkel veel kolmeaastane olnud Madeleine McCannist, hakkavad juba foorumiteski tasapisi vaibuma. Vaidlused käisid muidu peamiselt tema vanemate käitumise üle: et kas on ikka õigustatud jätta kolm tillukest last hotellituppa üksi magama ja minna ise restorani õhtust sööma? Kaasatundjate kõrval leidus küllalt ka parastajaid, kes teavad täpselt, et selline käitumine on lubamatu.

Ma ei tea, kuidas sellega on. Tean ainult, et mina nii ei teeks. Sest mõlemad minu lapsed on olnud suhteliselt rahutult magajad ja võõras kohas oleks tõenäosus, et nad une pealt üles ärkavad, ilmselt veelgi suurem kui kodus. Suudan ette kujutada, mida tunnevad kaks pisikest tüdrukut unest ärgates võõral maal, võõras hotellitoas — kui ema ja isa ei olegi seal.

Niisiis jätaksin ma ilmselt restorani õhtust sööma minemata, sööksime õhtust koos, varem, lastele sobival ajal. Seda niisiis ka juhul, kui mul ei tuleks pähe lapseröövlite peale mõelda.

Aga võib-olla mõtleksin ma teisiti, kui lapsed oleksid alati hästi maganud. Küllap olid McCannide lapsed rahuliku unega, ega muidu ema-ise neid nõnda jätta julgenud.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et nad käisid iga poole tunni tagant lapsi vaatamas. Ja ühel korral, kui nad tulid, avastasid nad oma õuduseks, et väike Madeleine on kadunud. Tema kaksikvend ja õde magasid rahulikku und.

Üks kuulus Hispaania selgeltnägija on arvanud, et Madeleine on elus, et tema kallal pole tarvitatud seksuaalvägivalda ning et tema röövijad ei ole kriminaalid, ent tema rahustamiseks on kasutatud uimastusvahendeid. Parapsühholoog Belene Alarma usub, et väike Madeleine rööviti kättemaksuks tema isale, kellel olevat palju vaenlasi, sest ta olevat „raske iseloomuga“.

Mida see tähendab, on raske arvata. See juhib aga tähelepanu tõsiasjale, et me ei tea tegelikult Madeleine´i vanematest eriti midagi. Ent mis inimesed nad ka poleks, nad on kohutavalt kannatanud.

Madeleine’ist räägib kogu maailm, ent lapsi kaob palju rohkem, kui leht kirjutab. Üksvahe tuli umbes kord nädalas uudis, et kuskil Venemaal on järjekordselt leitud lapse laip. Ükskõik, kui palju laste õigustest ka ei räägitaks, leidub ikkagi kohutaval hulgal perverte, kelle vastu on võimetu ükskõik kui tugev seadus.

Kuigi Eestis on klassikalisi lapseröövijuhtumeid teada vaid paar, kõneldakse pedofiilidest järjest rohkem — ilmselt mitte selle pärast, et neid enne vähem oleks olnud, vaid nüüd saadakse nendele juhtumitele sagedamini jälile.

Natuke suuremad lapsed lahkuvad sagedasti ise kodunt. Vähemasti korra kuus otsib Eesti politsei mõnda kodust lahkunud lapsekest, kes leitakse õnneks enamatel juhtudel kas mõne sugulase, tuttava või sõprade juurest.

Lapse ema-isa aga lähevad ilmselt paari päevaga halliks. Neil on, mille üle mõelda, sest ärajooksmisel on alati põhjus. Ent isegi juhul, kui vanemad teevad last kasvates kõik endast sõltuva, ei pruugi sellest mõni kord piisata. Me kõik teame seda omast käest.

Ka minu viieaastane on vihaga lubanud „kuuse alla“ elama minna ja endale uue ema otsida. Tavaliselt oleme sel puhul viimaks ikkagi jutu peale saanud ja jõudnud järeldusele, et tegelikult leidus mõni muu lahendus.

Arvan, et kõik lapsed on vahel mõelnud, et otsiks endale õige uue kodu. Kus kõik on nii, nagu mina tahan. Kodust lahkuv viie- või ka kaheksa-aastane ei pruugi aru saadagi, mis ta teeb ja mida ema-isa tunnevad. Hea, kui ta sattub heatahtliku tädi Bergi juurde, nagu väike Lota ühes mu laste lemmikraamatus.

Tõtt-öelda loodan ma igal hommikul lehti lahti lüües, et leian sealt suure pealkirja „Madeleine leitud elusa ja tervena“. Kuigi ma tean, et lootust ei pruugi palju olla, tahaksin ma nii väga uskuda, et ta saab varsti jälle oma ema-isa ja õe-vennaga kokku ning võib kõik õudused unustada.

Kui Madeleine leitaks üles ja tema röövijaid karistataks täie rangusesega, saaksin mina ja kindlasti paljud teisedki natukenegi tagasi usku sellesse, et õiglus on olemas. Usku sellesse, et kadunud lapsed leitakse üles.