Iga lapsevanem soovib oma võsukesele parimat ning ideaalis peaks lapsel olema mõlemad vanemad. Kuid kui vanemad enam omavahel ei klapi, mis nad siis tegema peaks? Kumbki vanem ei taha, et teda asendaks keegi teine või et laps kasvaks üldse ilma ühe vanemata.

Kas siis tuleks sõbralikult lõpetada omavaheline suhe, kuid jätkata lapse pärast ikka kooselu? Alustada kohtuteed lapsehooldusõiguse nimel? Või lõpetada hoopis oma suhe sõbralikult, minna eri teed, elada lahus, kuid kasvatada endiselt koos oma last?

Kui lõpetada omavaheline suhe, kuid lapsele anda nn näitemäng õnnelikust perekonnast, võib see sootuks rohkem kahju kui kasu tuua. Nimelt eriti väikesed lapsed on suurepärased inimestetundjad, seda veel eriti oma vanemate puhul. Nad tajuvad väga hästi oma vanematevahelisi suhteid.  Mis sest, et vanemad ehk omavahel ei tülitse, eriti veel lapse juuresolekul, on nende omavaheline "keemia" väga pingeline, millest vanem ehk ise aru ei saagi nii hästi kui laps.

See kõik muudab lapse psüühikat ning käitumist. Laps on närviline, kiuslik ning tulevikus võib see talle veelgi enam probleeme tekitada. Eriti, kuna mõlemad vanemad leiavad ükskord uue armastuse ja hilisemas eas vanemate lahutus võib lapsele väga laastavalt mõjuda ning laps võib siis hoopis iseend süüdistama hakata.

Ilmaselgelt lapse pärast kaklemine ja tülitsemine ning lõpuks kohtulikult hooldusõiguse jagamine ka midagi head kaasa ei too. Milleks lasta võõral inimesel otsustada oma lapse saatuse üle? Eriti kui mõlemad osapooled teavad, et teine pool ei ole lapsele kuidagi ohtlik ning lapsel on mõlemaga hea olla. Muidugi on ka mustemaid stsenaariume, kuid neil on omad aspektid. 

Kuid kui vanemate suhe on läbi saanud sõbralikult ning teineteist mõistetakse, leitakse kindlasti lahendus ilma ennast piinamata ja ka kolmandaid isikuid kaasamata. Vanemad on küll lahus ja ka elavad lahus, kuid last kasvatavad nad siiski koos ja võtavad olulisi last puudutavaid otsuseid vastu samuti koos. Nii on lapsel olemas mõlemad vanemad, mis sest, et nad koos ei ela. Kui vanemad suudavad teineteisega elutervelt ja sõbralikult suhelda ilma teineteist poriga loopimata. Nii saab ka laps aru, et kuigi vanemad teineteist enam ei armasta, armastavad mõlemad teda siiski endiselt.

Seega tuleb purunenud suhtes omavahel asjad selgeks rääkida ning leida parim lahendus ja seda just lapse suhtes. Kui vanemad suudavad omi asju elutervelt ajada, ei jäta vanemate lahkuminek ka lapsele sellist jälge, kui tülitsevate, karjuvate ja pinges vanemate vaatamine. Tuleb leida parim lahend just lapse heaolu nimel.