Katrini lapsepõlvelugu:


Minut hilinemist viis hullumajja


  • Kolme lapse ema viib raha kõrtsi ja kasiinosse
  • Miks lesbid mind nähes tuuri lähevad?
  • Rinnavähi hirmus: hoia mind, kuni olen veel naine
  • Ema tegi minust lemmiklooma
  • Ühe mehega võib igavusse surra

  • Olin siis neliteist ja üritasin kah välismaailmaga suhelda. Asi algas sellest, et nuiasin nagu mustlane oma isa: «Luba, no palun luba ometi, teisel ju sünnipäev! No ütle, kuidas ma sinna ei lähe?»

    Isa vastu: «Mida sa kingid?»

    Mina: «Ma ei tea veel, aga küll me välja mõtleme.»

    Lootsin tõega, et isa annab natukegi raha, et kink või lillekenegi osta, aga ei, asjatult. Tema kostis: «Mine ja osta kingitus ise, kui sul on selleks raha.» Loomulikult mul ei olnud selle jaoks raha. Aga hüva nõu oli küll sedapuhku nagu varnast võtta ja nii tegingi.

    Koolist koju tulles sai iga putka nuka taha piilutud ja nii ta kogunes, mu rahake. Korjasin taarat ja viisin kokkuostu. Saadud rahaga läksin kingijahti. Sain osta kolmese komplekti morsiklaase ja lille, suure kollase tulbi. Aeg aga oli veebruar, seega tulp ju haruldus.


    Nii mulle tehti ajalimiit: kella 18-st kuni punkt kella 21-ni. Siis olgu ma kodus nagu vaskne viiene – kui ei, saan pikaajalise koduaresti. Teismeline on ju pea kõigega nõus, peaasi, et saaks, mis vaja. Ma ei erinenud ju väga teistest omaealistest, kuigi ma polnud just suurem tuisupea.


    Noh, talv oli nagu talv ikka: lumi, tuisud, hanged... Kraadegi näitas termomeeter omajagu. Ajasin siis kingile pakendi ümber, lilleke sai kah paberisse ja kotti. Ise toppisin endale soojad vammused selga. Ega see sõbratar teab kus kaugel ei elanud, samas kandis, kümme minutit kõndida, aga siiski. Parem ju karta kui kahetseda tõbe. Ja aidaa! – ega siis kaks korda sünnipäevale lubama pea, aitab ühest küllaga.


    No kena, sain õigel ajal kohale, enam-vähem, teised kogunesid juba lauda, kui mina veel esikus kohmerdasin. Ja jumal sellega.

    Sain ka lõpuks valmis, kingi ja lille üle antud ja lauda.


    Okei, istusime, sumistasime, jutustamist ju ikka jagus ja hiljem ka lauluots sai leitud. Nagu tüdrukud ikka omakeskis. Aeg lendas linnutiivul. Aga kus mina, kellatu, seda teadsin! Muidugi oli seal riiulil kell küll, aga kas mul mahti oli seda vaadata! Kus sa sellega!


    Kui ma lõpuks avastasin, et kell juba 20.30, hakkas mul kiire, aga ei julgenud teistele tunnistada. Ja kuidas sa, hing, ütled just keset kõige toredamat kohta pidus, et mul on aeg ümber ja lähen nüüd ära? Piinlik ju. Ja nii ma jobutasin ja kokutasin viimase minutini, arvestusega, et jooksujalu jõuan õigeks ajaks. Aga... Teel tulid poisid vastu ja loopisid lumega. Ma üritasin jooksu panna, kuid selle tulemusena kaotasin käpiku. Avastanud kaotuse ja teades, mis sellest kodus sünnib, pöördusin tagasi. Eks otsimine nõudis aega, kuid leidsin siiski.


    «Huh, päästetud mu nahk,» mõtlesin omaette.

    Olnuks see ometi nii, kuid ei – kaugel sellest! Isa juba ootas, kõrv kikkis, et tabada iga krõpsu – ja tabaski. Tormas mu saabudes esikusse nagu KGB-lane ja hakkas kohe karjuma, et ma olla kaks minutit hiljaks jäänud ja enam iial ei saa ma kuhugi. Ma olla usalduse kaotanud, aga see olevat mu oma süü. Et kui ikka on öeldud kell üheksa, siis see ka tähendab, et kell üheksa, aga mitte kaks, kolm või viis minutit hiljem.


    Tundus, nagu kuivaksin väikeseks kokku nagu Alice imedemaal. Niisugune kentsakas tunne. Selg tõmbus miskipärast märjaks ja suunurgad vajusid üsna alla. Peotujust oli järel ümmargune null.

    Nojah, kamandati siis paha plika oma tuppa. Pidurüü seljast maha ja kappi! Eks nii ka tegin, et mitte tekitada suuremaid komplikatsioone.

    Kuid need tekkisid siiski. Esiteks isa arvas, et olen küll lustinud – ja arvas mu õhtusöögist maha. Päh! Siis vedasin üsna pettunud olekus endale pidþaama selga ja proovisin teki alla saada, aga ei õnnestunud seegi. Isa oli kärmem ja sai mul siingi veel tukast kinni ning vedas keset põrandat. Mis siis järgnes, oli üsna ootamatu.


    Isa hakkas mul kõrvust kahe käega kinni ja sakkis mis jaksas. Uskusin end kõrvad kaotavat ja hiljem kõrvutut elu elavat. Siis võttis ta nõuks, et ma veel vähe trahvitud olen ning otsustas jätkata. Isa pani oma käed mulle õlgadele, üsna ootamatult ja järsult, nii et ma põlvili vajusin. Siis tiris mu jälle kõrvust püsti. Ja sedasi oma viisteist ringi. Ikka põlvili ja kõrvust püsti. Nagu Isaura oma peremehe ees olin.


    Alandus oli üsna täielik. Aga sedagi veel täiendati. Isa kutsus ülejäänud lapsed kokku ja säädis minusuguse haleda kuju neile eeskujuks. Et kes julgeb isa sõnast üle astuda, sellega samamoodi läheb, pluss muidugi koduarest, millega meie majas ei koonerdatud. Sellised meetmed...


    Muide, vahepõikena üks küsimus: miks sellest praegu nii raske kirjutada on?

    ...Siis heideti mind nagu mingit tuusti sängi ja lasti tuli lärtsuga surnuks, kästi veel, et ära ulu! Oh, jumal... Tundsin end pisikesena nagu kükitav mannatera, liigsena nagu tolmukübe ja üldse jätisena.

    Vedasin siis end kerra nagu haavatud peni, sikutasin teki üle silmade ja nutsin nii, et peaaegu oleks uputus tulnud. Kümme veel kell igatahes polnud, kui minuga «valmis» saadi. No ma ei tea, kas lõpuks suikusin või ei, aga umbes kell kolm öösel läksin nutupaisteste silmadega ema äratama.

    Ema ärkas kohe ja küsis imestunult: «Mis vaja?» Mina siis, et, emake, ma tahaksin natuke rääkida. Ema ajas end istuli ja lubas mu ära kuulata.

    Vaikisin hea tükk aega, mõtlesin korra isegi ära minna, et ema mitte segada – tema ju tõuseb hommikul jälle vara ja läheb pikaks päevaks tööle. Häbi oli, et äratasin, aga parata ka ei saanud. Hakkasin lõpuks siiski kõnelema. Ütlesin nii: «Ema, kallike, vii mind kuhugi ära siit, ma enam ei suuda! Või lihtsalt ei tule su tütar ühel päeval enam koju!»

    Ema küsis: «Mismoodi ei tule enam?»

    Mina: «Lihtsalt lähen ükskord vä-ä-ä-äga aeglaselt üle tee, nii, et ma lihtsalt p e a n auto alla jääma ja surma saama.»

    No muidugi memmeke ehmus. Kallistas mind kõvasti ja katsus vaigistada. Osalt see ka õnnestus. Lõpuks ta saatis mu voodisse, istus vist, kuni uni mu murdis, silus seni mu pead. Taipas, et ðokis olen. Siit sai alguse mu esimene depressioon.


    Õnneks ema võttis mind tõsiselt ja juba kahe nädala pärast olin esmaselt psühhoneuroloogiahaigla akuutosakonna patsient. Kolm ja pool pikka kuud mu elust. Haiglasse sain täpselt üks päev enne naistepäeva. Palju õnne! Isver, missugune osakond – ei linke ustel ega nuge-kahvleid laual, aknad trellised... Huhh!

    See päev, kui ema tuli ja ütles: mu laps, pane kohver kokku, läheb sõiduks, pani isake sellise killu maha, et aitas. Senini kumiseb kõrvus...

    «Ongi hea, et lahti saame mõneks ajaks, üks suu lauas vähem toita...» Ja seda sellise rahuga, nagu oleks just öeldud, et homme sõidab tütar suvitama...

    Kui ravi lõppes ja mind jälle lahti lasta usaldati, oli eksamiaeg läbi ja jäin tervise tõttu klassikursust kordama. Raviarst soovitas emale, et sanatoorne kool oleks mulle hea: uus õhkkond, uued näod ja isast aastagi eemal.


    Koolivahetus sai teoks. Ja arstil oli õigus. Ei teagi öelda, kas õhkkond oli parem või mitte, aga vähemalt isast olin tõega eemal ja kosutasin närvikava.

    Selles sanatoorses koolis sain sügisel viisteist. Lühidalt kõik. Mõtlemisainet peaks nüüd olema küll, seega jõudu ja edu ajudele selle loo seedimisel!


    Saladused jaanuaris: