Kui kaua on õigus vanematel oma nina laste asjadesse toppida?

Kas vanemate õigused ja kohustused lõpevad lapse täisealiseks saamisega? Või on neil õigus oma lapse elukorralduse, töö, laste arvu ja elukaaslase valiku suhtes sõna võtta elu lõpuni?

Mõned nädalad tagasi kohtusin üle pika aja taas oma emaga. Miks vahepeal väga kaua aega mööda läks? Aga sellepärast, et  ema lihtsalt ei lase mul oma elu elada, vaid nõuab, et korraldaksin oma elu ümber vastavalt tema seatud standarditele. Ka seekord vestles ta põhiliselt sellest, mis mu elus valesti on. Mulle sõnaõigust ei antud, kuulasin vaikides, nagu pahandust teinud laps.

Esiteks ei olet talle ei ole vastuvõetav mu töö. „Kas sa kunagi mõne normaalse ameti ka õpid?” pärib ta pidevalt. Mu töö restoranis on tema meelest nõme, kõlbab vaid tudengitele ning palk on täielik jura. Okei, tal võib ju õiguski olla, aga kas see pole mitte minu enda otsustada, millist tööd ma teha tahan? Ma oleks ammu ametit vahetanud, kui mulle see praegune koht ja töö iseloom ei meeldiks. Ja mu meelest oleks tal õigus sel teemal sõna võtta vaid siis, kui ma oleks temast majanduslikult sõltuv. Mida ma pole juba rohkem kui 10 aastat.

Teiseks käib talle kohutavalt närvidele, et ma pole veel oma elukaaslasega abiellunud, vaid lihtsalt seitse aastat koos elanud. Lits lapsega, ütleb ta mulle „armastavalt” pea iga kord, kui kohtume või telefonis kõneleme. Kui ma üldse kunagi abiellun, siis ma tahan suurt mõisapidu 100 külalise ja bändiga. Niisama registreerida ei ole mu meelest mõtet,  siis võib juba samahästi ka niisama koos elada. Kuid ema hindab traditsioone…ega mõista, kuidas mina selline loru olen.

Kolmandaks ei suuda ta leppida tõsiasjaga, et olen otsustanud, et rohkem lapsi ma ei saa. Mulle piisab ühest. Mul on kolm õde, mina olen üks keskmistest ja ma mäletan veel liiga hästi, kui lärmakas, tüliderohke ja armukadedust täis oli meie lapsepõlv. Lisaks oli mu rasedus kohutav, iiveldus ei kadunud hetkekski ning sünnitust ei suuda ma isegi mitte meenutada. Kuid emakene nutab kodus, veedab unetuid öid, mõtleb ja halab, kuidas tema mind nii valesti kasvatanud on, et ma talle rohkem lapselapsi ei kingi. See moment, et tal on veel kolm fertiilses eas last, kes üsna pea talle posu põnne kingivad, ununeb tal minuga vestlemise ajaks täiesti.

Ma mõistan, et ema soovib vaid mulle parimat. Olen ise samuti ema ja suudan aru saada, et oma lapsest lahti lasta on raske. Kuid oma täiskasvanud laste elu korraldada ja kontrollida ei ole vanematel õigust. Jah, soovitusi võib anda, kuid käsud ja keelud võiks lõppeda siis, kui laps on kodust väljas ja vanemate abist ning rahakotist sõltumatu.

Mida teie arvate?