Kui palju sa oma vanematest tegelikult tead?

Nad armastasid ja kasvatasid meid ning me arvame, et teame nendest kõik. Ometi hiljem aastate pärast — avastame, et see polegi nii. Raske lapsepõlv, hingelised traumad või täitumatuiks jäänud unistused… Mida peaksime teadma nende elust, et saaksime paremini mõista iseenda oma?

Meie elu määravad paljuski ära meie vanemate elulised seigad. Nendest teadlik olemine aitab meil mõista paljusid sündmusi, leida oma koht „perekonnakroonikas”, tunnetada ühtekuuluvustunnet perekonnaga. See aga tähendab — tunda end kaitstult.

Avastada saladusi

 

Olles teadlik mineviku detailidest, hakkame selgemini nägema, miks meie vanemad on just sellised, nagu nad on. Ning millest tuleks juhinduda, langetades ühtesid või teisi otsuseid. Sealhulgas ka meid endid puudutavaid.

Teadvustades endale, et ka meie vanemad olid kunagi lapsed ja ka nende peredes tuli ette probleeme, mõistame neid palju paremini.

Omandada sõltumatus

 

Tutvudes oma vanemate elu üksikasjadega, hakkame mõistma, et nad pole üksnes isa ja ema, ning nende missioon ei piirdu vaid sellega, et nad andsid meile elu.

Kui nendest poleks saanud vanemad või kui nad polekski teineteisega kohtunud, oleksid nad olnud ikkagi samad inimesed, kuigi teistsuguste kogemustega.

Huvi nende mineviku, nende lapsepõlve vastu annab meile võimaluse kohtuda uuesti oma vanematega, tundma õppida  neid kui iseseisvaid isiksusi.  See on vajalik ka selleks, et saavutada sisemine sõltumatus, teadvustada endale, et ka meie ise pole üksnes poeg või tütar, et meie isiksusel on teisigi eesmärke.

See teadmine võimaldab meil uutmoodi vaadata vanemate käitumisele minevikus, aga ka olukordadele, mis korduvad meie eludes senimaani.

Kergendada vaikimiskoormat

 

Isegi kui perekonna saladust varjatakse kiivalt, saadab meie alateadvus signaale, et on midagi, mida meile ei taheta avaldada. Selliseks signaaliks võib olla selgusetu ärevus (midagi toimub ja ma ei tea, mis see on) või madal enesehinnang (mind ei peeta selle vääriliseks, et võiksin teada seda, mida teised teavad)…

Perekonnasaladused on sageli „päritavad”, muutes selliselt nii mõnegi põlvkonna elu.

Kui on kahtlusi, siis tuleks need koos vanematega läbi arutada. Ei tohi süüdistada ega tekitada süütunnet. On ju võimalik, et nemadki on selle saladuse ohvrid. Ja tasub meeles pidada sedagi, et inimesele on omane varjata mitte üksnes häbiväärset. Vahel kaitseb saladus meid.

Mitte alati ei õnnestu otsustada, kuidas me ise käituksime vanemate asemel. Seetõttu on ülimalt tähtis püüda neid mõista ja vajadusel neile andestada.

Küsitleda ilma süüdistamiseta

 

Et leida oma koht põlvkondade vahelises lülis, on siiski oluline teada saada see, millest vaikitakse. Paljud teemad jäävad varjatuks, tekitades seletamatut ärevust ja süütunnet (lapsendamine, bioloogiline isa või ema, lapsed teistest abieludest, ammused lahutused, surmad, haigused). On tähtis välja selgitada see aspekt, mis nimelt meid puudutab: tingimused, millistes siia ilma tulime, meie esimesed sammud, elu esimesed aastad. Meie iseloomujooned lapsena aitavad paremini mõista seda täiskasvanut, kes me nüüd oleme.

Oleks hea küsitleda vanemaid nende lapsepõlve kohta: millised olid nende suhted oma vanematega, õdede ja vendadega. Aga ka nende eriala valiku teedest — kas nad leidsid need ise või sunniti neid valima. Üks küsimus tekitab teise ning saadud vastused ei rahulda mitte alati. Enamgi veel, me  võime hakata kahtlema nende tõepärasuses. Vahel tunneme, et vanemad varjavad või moonutavad mingeid tähtsaid fakte oma elust.

Ja siis tekib kiusatus alustada uurijatööd. Seda ei tasu siiski teha. Samuti pole vaja ka nõuda „kogu tõde”. Selline karm nõudmine ei paranda nende enesetunnet ega ka kogu pere omavahelisi suhteid. Ja ka võimalus sel moel tõeni jõuda ei ole suur.

Sellisel juhul tasuks pöörduda psühholoogi poole. Tuleb lihtsalt lähtuda sellest, mida vanemad varem rääkinud on. See ei ole nende probleem, vaid meie. Meid teeb see rahutuks, ning tuleb välja selgitada, mis nimelt.

Psühhoteraapia abil võib leida vastuseid paljudele küsimustele.

Taga ajades fakte, mis aitaksid meile selgitada ebaõnnestumiste ja kannatuste põhjusi, võime paraku muutuda halastamatuteks inkvisiitoriteks. Psühhoanalüütik Gérard Decherf on seisukohal, et tahtmine teada saada „kõike” oma vanematest, tähendab seda, et me viibime fantaasiamaailmas, kus jätkub meie lapsepõlv, mil tundsime täielikku ühtekuuluvust oma emaga. Esitades küsimusi „kõigest”, säilitame illusiooni, et oleme ikka veel väikesed.

Eristada tõtt väljamõeldisest

 

Eksperdid hoiatavad veel ühe eksisammu eest: ei tasu segi ajada reaalset inimest oma kujutluspildiga temast. Kui vanad me ka poleks, suhetes vanematega jääme ikkagi lasteks.  Ning need tunded, mida nende vastu tunneme, segavad meid olemast objektiivsed. Meile näib, et nad on veel tänagi need, kes olid palju aastaid tagasi. Me ei arvesta sellega, et nad on muutunud.

Tänased vanemad ei suuda enam vastata paljudele küsimustele. Võimalik, et meie tänastele probleemidele on tõepoolest mõjunud ema või isa isiksus — selline, nagu see oli 25 või 30 aastat tagasi.

Seega ei tule antud juhul arvestada reaalsete olevikuinimestega, vaid nendega, kes nad olid minevikus.
Kas peaksidki kõike teadma?

Enamasti ei tunne me mitte enda tõelisi vanemaid, vaid üksnes meie sisemaailmas kinnistunud kujutluspilte nendest. Selline vanemlik kuju ei sarnane pahatihti üldsegi tegelikkusega.

Kas siis ikkagi peab kogu jõudu kokku võtma eraldamaks tõde väljamõeldisest, et siis lõpuks teada saada oma vanemate tõelise loo? Ei, vastavad prühhoterapeudid. Pole üldse vaja kõike teada. Lapsed ja vanemad erinevad sõpradest, neil on omavahelistes suhetes teatav alaline koht, ning seda ei pea muutma.

Kui meid huvitavad oma vanemate  seksuaalelu puudutavad küsimused, on õigem pidurdada oma uudishimu. Vastused nendele võivad vaid külvata segadust rollide ja põlvkondade vahele. Ning see ei pruugi meid sugugi rahustada. Vastupidi, satume veel suuremasse segadusse.

Seega tasuks enne küsitlusi hoolega läbi mõelda, mida konkreetselt me teada tahame ja milleks seda vaja on. Ka tuleb arvestada sellega, et esitades üheainsa küsimuse (näiteks, miks ema lahutas isast?), keskendume  me vaid ühele probleemile. Ema elus on aga peale lahutuse toimunud palju muudki. Ja kui see meid ei huvita, on see tema suhtes ebaaus.

Dialoog kahe täiskasvanud inimese vahel võib toimuda vaid tingimusel, et ollakse siiralt huvitatud teineteisest. Meie vanemad jutustavad endast kergemini ja meelsamini, kui ei tunne end süüdistuste märklauana. Neile aga, kelle vanemad keelduvad jagamast oma saladusi, on nõuanne: et saada vastuseid, ei pea tingimata esitama küsimusi. Sageli piisab, kui hakata lihtsalt iseendast rääkima.