Kuidas tunda ära see hetk, mil oleks õige aeg lahku minna?

Oleme mehega juba üle seitsme aasta koos, meil on kaks last. Muidu oleks kõik nagu korras — korralik mees, hea töö, lastega tore, voodis normaalne, kokkab ja koristab. Alguses olin temasse kõvasti armunud ka, nüüd aga ei teagi, mida tema vastu tunnen. Kas see ongi armastus?

Kõige rohkem aga vaevab mõte, mis muutub ajaga aina tugevamaks — tahaks lahku minna. Ma ei tea, miks, õiget põhjust nagu polegi. Lihtsalt ei taha enam temaga koos olla. Ei ole mul kedagi muud, ei tülitse me ka üleliia, minu vastu kätt pole ta tõstnud, kõrvalsuhteid (minu teada) pole — aga nii megaigav on see suhe ja kogu meie elu.

Ikka mõtlen, et äkki muudmoodi oleks parem. Nagu nad ütlevad, et rohi on alati rohelisem kusagil mujal. Ma ei saa aru, kas see on mul lihtsalt mingi “tuju” või päris soov, sellepärast pole ma ka ühtegi reaalset liigutust lahkumineku suunas teinud. Siis järgneks draama ja tülid, lapsed saaksid trauma, mees kindlasti ka — kõike seda lihtsalt seetõttu, et ma justkui pole rahul praeguse suhtega?

Tundub, et asi pole seda väärt. Üksinda oleks kindlasti raskem, aga kõhus lendavad liblikad, kui sellele mõtlen… Milline vabadus! Elada nii, nagu ise tahan (no ja nagu lastele parim, seda muidugi ka), ilma tema lolli nägu vahtimata ja pidevalt kellegi teise järgi end sättimata…

Millal on õige hetk lahku minna? Kas selline hetk on üldse olemas? Peas on isegi juba sellised mõtted, et äkki peaks mingi kõrvalsuhte leidma, või siis kuidagi moodi teda provotseerima, no et oleks selline põhjus kohe, mis kõrvalseisjatele ka loogiline tundub. Mitte et “lihtsalt tahan lahku minna”.

Aga kuidas ma tean? Kaua ma vinduma pean niimoodi veel? Passin ja ootan, mida? Et hakkan teda maagiliselt armastama? Aastad lähevad, kortsud tulevad…

Aga äkki hakkangi teda armastama lõpuks? Surun lihtsalt hambad risti ja küll see “tahan lahku minna” tunne ka üle läheb?