Kumb hüljata, mees või ema? Jätsin oma ema...

Kui elus ei lähe hästi, teed kõik, et ka teised tunneks end halvasti. Mu lihane ema on üritanud oma läbipõlemisi mulle üle kanda. Kurja ämma roll meeldis talle eriti… Nüüd pole ma juba aasta emaga suhelnud.

Eesti aeg tõi vaesuse

Ema kasvatas mind üles üksinda. Nõukaaja lõpus polnud sellest väga suurt probleemi, tal oli normaalne töö ja kena korter ühes Harjumaa alevikus. Siis aga tuli Eesti aeg peale, ta kaotas juhtiva töö kolhoosis. Mis väikeses kohas ikka teha, kui haridusele vastavat tööd pole. Temast sai müüja ja loomulikult oli palk napp. Meest polnud, töö kehv, raha kulub lapse peale. Talle see ei sobinud. Oli alati närviline ja kuri.

Aastaid hiljem ülikooli minnes oli mul tegelikult väga hea meel, et närvilisest kodust eemale sain. Ma ei tundnud end seal koduselt, sest ema üritas mind kogu aeg kritiseerida. Elas end välja.

Näiteks heitis alatasa ette, et minu peale kulub liiga palju raha, tema ei saa endale midagi osta. Kui ütlesin vastu, et mina ei ole süüdi, et tema tööeluga halvasti läks ja abielu kunagi purunes, siis ta vaid vihastas. Uut meest pole tal siiani. Tundub, et temas on nii palju kibestumust, et ta ei suudakski kedagi enda kõrval taluda.

Ema: miks kutil autot pole?

Minu elu aga läks ülesmäge, lõpetasin kooli ära ja leidsin normaalse töö. Eks oli ka suhteid, kuid ma ei tahtnud kedagi päris koju viia. Elasin ise Tallinnas ja emaga kohtusime mõned korrad kuus. Esimest korda tutvustasin talle ühte noormeest, kui olin juba 24. Põlgus oli ilmselge. Üks asi, mille kallal ema nokkis, oli see, et mu kallimal polnud autot. „Mis mees see on, kes isegi autot lubada ei saa,” kurtis ta. Ja seda mu noormehe kuuldes. Mul oli nii piinlik.

See suhe purunes peagi ja aastake hiljem kohtasin oma päris õiget. Meest kellega nüüd olen koos olnud üle nelja aasta.

Tutvustasin teda emale alles siis, kui olime koos olnud ligi kaks aastat. Ja nüüd leidis ema, et sellega võrreldes oli eelmine autota mõttetu vend lausa parim üldse. Mu uue kallima juures heitis ema kõike ette. Ta ütles mulle juba esimese kohtumise järel, et see suhe toimima ei hakka. Kui küsisin, kas tema unistus oleks see, et ma vanatüdrukuks jään, ütles ta, et see juhtub nii ehk naa.

Pidevad tülid

Mul on oma mehega ideaalne klapp, kuid tal mu emaga oli klapp null. Mees esiti küll üritas kurja ämmaga sõbraks saada, kui see aga ei õnnestunud, hakkas ta ka ise vastu ütlema ja nende kohtumised olid tüütu sõdimine. Kumbki järele ei andnud, vaidlesid ja vaidlesid.

Mida aeg edasi, seda hullemaks see muutus. Kuna mu ema sai tööd Tallinnas, hakkas ta nädala sees meie juures ööbima. See oli väljakannatamatu. Ühel hetkel teatas ta mulle, et tegelikult tahaks ta üldse oma alevikus asuva korteri maha müüa ja Tallinnas minu juurde kolida. Et viskaks selle mehe õigupoolest välja. Täpselt nii ütleski.

Viimaks viskas olukord mul nii üle, et ütlesin emale, et mees jääb, kui talle ei meeldi, hoidku meist lihtsalt eemale.

Mu lapsel ei olegi vanaema?

Ta vaikis ja kadus. See oli aasta tagasi. Vahetult pärast lõplikku tüli oli minu sünnipäev ja ema poolt õnnitlust ei saabunud. Otsustasin, et aitab siis.

Muidu on kõik korras olnud, aga jõulude ajal oli küll raske. Perekeskne püha ja mul on küll armastav mees, aga mitte armastavat ema.

Suhtes on kõik ideaalne ja üritan ka rasedaks jääda. Ma ei tahaks, et mu lapsel poleks vanaema. Aga ma ei tahaks talle ka sellist vanaema, kui minu ema seda on. Tundub lootusetu olukorrana. Vaherahu ei paista tulevatki. Kairit, 29