Millegipärast on algklasside õpikute ja töövihikute koostajad arvanud, et vanematel on kodus hästi igav ja neil pole millegagi oma vaba aega sisustada. Ja seetõttu on nad selle püha kohuse meile tegevust anda enda kanda võtnud. Miks muidu on õppematerjalid täis ülesandeid, mis nõuavad täiskasvanu abi või kohalolu. Põhikooli omad veel saavad ise hakkama, aga algklasside laste ülesanded on täitsa uskumatud.

Minu meelest liigagi tihti on olnud ülesande pealkiri sõnastuses “küsi abi emalt-isalt”. Näiteks olen pidanud algklassilapsele otsima videoid huntidest, guugeldama materjali sinilillest, puulehtedest ja sellest, mida karu sööb, otsima infot kadripäeva kohta ning leidma üles hülgekaamerad. Koos on tulnud meisterdada mingeid käsitööprojekte, vormida savist ma ei tea mida ja lisaks leida aega koolis soovitud kingituste tegemiseks, koosolekuteks, arenguvestlusteks, muuseumiskäikudeks, vanemate-laste spordivõistlusteks ja muudeks üritusteks jne.  Ja lisaks tuleb mööda raamatukogusid taga ajada kohustusliku kirjanduse raamatuid, mida on igal pool ülivähe ja mida peavad kõik kolmanda klassi lapsed korraga lugema. Minu küsimus on — mis ajast on okei, et lapse koolis käimine on ka lapsevanemale täiskohaga töö?!

Samuti eeldatakse igalt perelt printeri olemasolu. Prinditavate tööde või lisapaberite soovid lisatakse õpetaja poolt e-kooli hilisõhtul, kui vanematel, kel printimisvõimalus alles tööl, pole enam lootustki lapsele vajalikke materjale saada. Muidugi peab olema igal korralikul emal kodus mingeid õmblemiseks-lõikamiseks sobivaid riidetükke, lõngu, ajalehti, munakarpe, purke, pudeleid ja muid esemeid, mida minusugused korralikud inimesed prahiks tembeldavad ja toanurka ei kogu, vaid esimesel võimalusel minema viskavad. E-koolist avastada, et järgmiseks päevaks on vaja lõnga, mingit eriti spetsiaalset nõela ja tikkimiseks sobivat riiet, on ka tõesti fantastiliselt tore.

Sellest, et õppida antakse nii palju, et isegi klassi kõige tublimatele üle jõu käib, on juba nii palju kirjutatud, et ma ei hakka enam pikemalt peatuma. Ütlen ainult, et me oleme täiesti kurnatud ja enam ei jaksa, ootame pikisilmi koolivaheaega, sest õpime koos lastega iga päev hilisööni. Võib-olla on oma viga, et lapsed on lollid, aga klassi viielised, kellel on sama probleem, ei ole ju lollid...

Kas teie meelest on normaalne, et kool ka lapsevanemate ajast nii suure tüki röövib? Mina eelistaksin iga kell seda varianti, mis toimis vanal heal nõuka-ajal ehk siis, kui meie koolis käisime. Et lapsed käivad koolis ja vanemad käivad tööl ja teineteise tegemistesse topitakse oma nina vaid siis, kui tõesti on vaja.