Kurvaks teeb: vanaemad elavad lähedal, aga lastele pean palkama hoidja, sest vanaemade plaanidesse lapselapsed ei kuulu
Naistekale kurtis oma muret Kaire, kellel on kolm last. Kaire ema ja ämm on alles tööealised ning nende peale naine lapsehoidmise osas loota ei saa. Mida teie arvate, kas vanaemad peaksid planeerima oma tegevustesse ka lapselapsed või peabki igaüks oma lastega ise hakkama saama?
Tahaksin teada, kas teistel ka nii on või ma olen ainus, kes sellise asja pärast pead murrab. Mul on kolm last, üks koolilaps ja kaks lasteaias. Minu ema elab meist paar maja eemal, laste teine vanaema ehk mu ämm on teises linnaosas. Kui tahan kuhugi minna ilma lasteta, pean palkama neile hoidja, sest vanaemade peale loota ei saa.
Üks asi on see, et nad mõlemad teevad veel tööd ja kuna me kõik oleme veel üpris noored, siis on tööaega veel kõvasti ees ootamas enne pensionit. Sellest ma saan aru ja loomulikult ei küsi ma kunagi abi tööajal. Aga mõnikord õhtupoolikuti või nädalavahetustel oleks tõesti tarvis, et keegi teine tuleks laste juurde. Selleks on siis hoidja, sest kumbki vanaema ei tunne mingit huvi lapsehoidmise vastu. Hea küll, kolme last on tõesti keeruline hallata, eriti kui nad juhtuvad olema haiged või pahas tujus. Sellepärast ma ei palugi eriti tihti, kord kuus võib-olla on see vajadus. Hea näide oli hiljuti: olin ise tõsiselt haige ja mees komandeeringus. Päeval oli lihtne, lapsed olid lasteaias ja koolis (kuhu neid viis naabritädi, kes samas suunas tööle läheb ja õhtul koju tulles tagasi toob), aga õhtuti oli siin kodus minu jaoks täielik põrgu. Proovisin ühte ja teist vanaema endale appi saada, aga nädala jooksul käis minu ema vaid korra meile süüa toomas ja tormas siis edasi. Ta nägi küll, et ma olin tõsiselt hädas, kuid järjekordne seltskonnaüritus oli tähtsam… Ämm väitis, et on pikalt tööl ja õhtul väsinud, ei saa tulla. Olin tookord nii õnnetu, et tõesti nutsin kodus. Ja kutsusin tasulise hoidja, kes lastega mängis, sest mina ei suutnud.
Mis teeb veel kurvaks on see, et nad kumbki ei tunne üldse huvi, kuidas lastel läheb või mis nad teevad. Nad ei käi ilma põhjuseta lihtsalt niisama külas ega helista selleks, et lastega rääkida või uurida, kuidas lasteaias halloweenipidu oli ja mis kostüümid selga said või kas teatrietendus meeldis. Neil on vaja käia trennis, teatris, sõbrannadega väljas, reisil, spordivõistlustel ja igal pool mujal, aga peamine, et ilma lapselasteta ja põhiline, et ei peaks nendega tegelema. Ma olen lootnud, et äkki ajapikku nad saavad selle vanaemaks olemise selgeks, aga ei, järjest hullemaks läheb. Mõlemal on selline teine noorus peal ja mudilased sinna ei kuulu.
Mind ajavad täitsa nutma igasugused jutud sellest, kuidas teised vanaemad helistavad igapäevaselt ja koos käiakse laupäeviti söömas ja lapsed käivad vanaemal külas. Meie teeme selliseid asju ainult kellegi sünnipäevadel ja seda ka vist ainult sellepärast, et siis peab. Minu noorim pole kordagi ämma pool külas käinud ilma meieta. Vanaemal pole aega olnud. Nii kahju, et lapsed jäävad ilma kahe olulise pereliikme armastusest. Neid teades hakkavad tulevikus küll nõudma, et meie neid aitaks, aga ise midagi selle heaks ei tee, et lapselastega häid suhteid luua.
