Kaitsesin eelmise aasta kevadel edukalt magistritööd „Täiskasvanu õppimine ja õppimisvõimalused lapsevanemana. Keskendusin töös sellele, millist õppimist toob endaga kaasa lapsevanemaks olemine ning kuidas lapsevanemad õpivad. Selle teema juurde tõi mind tagasi praegune töökoht Perekasvatuse Instituudis, kus tegeleme lapsevanemate koolitustega. Kuigi minu magistritöö tulemused, nagu ka mitmed muud uuringud, näitasid, et uuritavad olid huvitatud erinevatest koolitustest, on üldine lapsevanemate koolitustel osalemise määr väga madal. Ehk saan lugejate abiga veidi parema ettekujutuse, miks see nii on.

Lapsevanemad vajavad nõu ja abi, aga ei otsi seda väljastpoolt

2011 aastal leidis K. Kütt oma magistritöös „Eesti lastekaitsetöö sisu ja dünaamika aastatel 2001-2010”, et Eesti lastekaitsetöötajate sõnul on üheks peamiseks probleemiks puudulikud vanemlikud oskused laste kasvatamisel. Sotsiaalministeeriumi tellimusel viidi läbi erianalüüs laste kaasatuse ja lapsevanemate õppimisvõimaluste teemal RISC Väärtushinnangute uuringu (2008) põhjal. Sealt ilmneb, et lastekasvatamisega ja täiskasvanute omavaheliste suhetega seonduvaid muresid ja probleeme ollakse harjunud ise lahendama ning arvatakse, et raskustega on vaja oma pere siseselt hakkama saada. Teisest küljest selgus, et lapsevanemad kogevad vajadust nõu ja abi järele nii lastekasvatamisega kui täiskasvanute omavaheliste suhetega seonduvates küsimustes. Lapsevanemaks olemine ja lapsevanemana käitumine tekitab küsimusi ja ebakindlust enamikes lapsevanemates.

Sarnaseid tulemusi võib näha ka 2010. aasta Euroopa Sotsiaaluuringu tulemustes, mille kohaselt takistavad eestimaalaste hoiakud ja teadmised lastekasvatamisega seotud probleemide korral nõu ja tuge küsimast, see kehtib eelkõige nende perede puhul, kes sellisest abist ja toetusest kõige enam kasu saaksid. Euroopa Sotsiaaluuringu tulemuste järgi tunnistab 44% uuringus osalenud lapsevanematest, et nad on viimase aasta jooksul kogenud, et vajaksid lapsevanemana nõu ja abi, kuid ei tea kuhu või kelle poole pöörduda, 25% ei julge või söanda kellegi poole pöörduda.

Erinevate uurimustega on tõestatud, et lapsevanemate koolitusel osalenud lapsevanemad hindavad koolituste tulemusest oma kasvanud enesekindlust, paranenud peresuhteid ja positiivseid muutusi lapse käitumises. Kuigi lapsevanemate koolituste mõju koolitustel osalejatele on uuringutega tõestatud, on koolituste mõju ühiskonnale kahjuks väike. Nimelt on lapsevanemate koolituste levinud probleemiks madal osalemismäär. Ükskõik, kui suur on koolituse mõju sellel osalejatele, kui osalejaid on vähe, on mõju avalikkuse heaolule väike.

Lapsevanema õppimine on seotud eelkõige sotsiaalse õppimisega (sõpradelt, vanematelt) ja kogemusest õppimisega. Selleks, et kogemusest saaks õppimine on vahel vajalik professionaalne õppimise suunaja — koolitaja või nõustaja, kes aitab kogetust järeldusi teha ja alternatiivseid käitumisvõimalusi näha. Abi on ka sellest, kui teised lapsevanemad avalikult sarnaseid kogemusi jagavad ja oma ideedega toetavad. Sellist võimalust pakuvad kombineeritud meetoditega lapsevanemate koolitused, kus kasutatakse loenguid, vestlusringi, grupitöid ja iseseisvaid ülesandeid.

Vanemakoolitusest on kasu vaid siis, kui sellest osa võetakse

Minu magistritöö jaoks intervjuu andnud mees (31) pakkus välja, et enne lapse saamist oleks vaja lapsevanema kutsetunnistust ja kõigi vajalike oskuste õppimiseks läbitavat koolitust. Intervjueeritav M: …ma leian tõsimeeli, et peaks olema lapsevanema kutsetunnistus. Et inimene, kes endale last tahab, peab enne läbima vastavad koolitused. Ja saama mingisuguse kinnituse selle kohta. Seal räägitakse ära kõik põhitarkused. Sama intervjueeritav leidis ka, et meestele oleks vaja eraldi koolitust:…oo, ja meestele oleks vaja sellist kursust, et rase naine — kuidas sellega hakkama saada.

Kõik uuritavad, kes olid lapsevanemate koolitustel osalenud, olid nendega rahul. Need lapsevanemad olid osa võtnud loengutest, mis olid lasteaias ja koolis, üks lapsevanematest käis pikal kombineeritud meetoditega koolitusel. Üks vastanutest oli osalenud sünnituskoolitusel, kuid leidis, et edasise lapsekasvatamise juures ei ole sellest enam abi olnud, vaja oleks midagi pikaajalisemat. Kõik, kes olid mingil koolitusel osalenud, leidsid, et need olid vajalikud ja lapsevanematele suunatud koolitustest võiks veel osa võtta.

Intervjueeritavad ootavad pigem ennetavaid koolitusi, sest probleemi ära hoida on kergem, kui seda lahendama hakata. Üks vastanutest, mees, (38), kes oli kombineeritud meetoditega koolitusest osa võtnud, rõhutas ennetuse olulisust, sest vigade parandus on keeruline: …no mis ma sealt koolituselt selgemaks sain oli see, et ma nagu maru vähe tean. Tegelikult peaks täitsa olema nii, et enne kui sa lapse saad, peaksid selliselt koolituselt läbi käima, et noh, oleks nagu oluliselt lihtsam või valutum…see on küll utoopia, aga muidu minnakse siis, kui juba probleem on ja siis on vahest juba hilja. Rõhutati ka seda, et koolitustest peaks osa võtma mõlemad vanemad, et kasvatusvõtted oleksid ühtsed ja läbimõeldud.

Lapsevanemate õppimisvõimalusi ei teadvustata

Intervjuude tulemustest saab järeldada, et lapsevanemate õppimisvõimalusi ei teadvustata. On lapsevanemaid, kes otsivad ise õppimisvõimaluste kohta infot, kuid osad pigem ootavad, et see info kuidagi nendeni jõuaks, ise nad seda ei otsi. Mõlema grupi kaasamiseks on vajalikud mitmekesised teavituskampaaniad ning info edastamise vormid. Perekasvatuse Instituudi kogemus on see, et lapsevanematele meeldib, kui koolitus „koju kätte” tuuakse, lasteaedade ja koolide korraldatud koolitused, kuhu meid rääkima palutakse, on alati pilgeni täis.

Võib arvata, et üheks mõjutajaks on see, et need loengud on lapsevanematele reeglina tasuta. Mõnikord kiputakse kurtma koolituste ja nõustamise hinna üle. Perekasvatuse Instituudis on mõlemad võrdlemisi taskukohased: 7- osalise koolituse hind on 70 eurot (mõlemale lapsevanemale kokku 100€) ja nõustamistund, kus lapsevanem saab nõustajalt täieliku individuaalse tähelepanu ja võimaluse just oma probleemidega tegeleda on 22 eurot. Nii et võrreldes keskmiste koolituse- ja nõustamishindadega, on kindlasti tegemist üsnagi taskukohase teenusega.

Teoorias on seega lapsevanemate koolitused vajalikud ja kasulikud, nende mõju osalejatele on suur ja inimesed väidavad, et on neist huvitatud. Reaalsus on aga siiski see, et üldine koolitustest osavõtt on madal.

Küsingi siis teilt, head lugejad, mis teie arvate, miks teooria ja reaalsus erinevad? Miks teie ei ole lapsevanemate koolitustest osa võtnud?