Lahutajad ja nende lapsed vajavad professionaalide abi
„Muidugi on ka neid, kes koos arutavad ja otsustavad, et suhe enam ei toimi, aga tavaliselt on nii, et ühele poolele tuleb see ootamatult,“ kinnitab Eesti Lastefondi juhataja, nõustaja Sirje Grossmann-Loot ajalehele Pealinn. Kui see suhtepool, kes lahkumineku n-ö vormistab, on saanud aega asja enda jaoks pikema aja jooksul selgeks mõelda, siis „välgust tabatule“ on lahkuminek alati väga valus üleelamine.
Mõeldakse endale, aga laps saab haiget
Eriti raske on lahutus siis, kui mängus on lapsed. Suures amplituudis pendeldavate emotsioonidega vanemal on keeruline adekvaatselt käituda ja teha otsuseid lapse, mitte enda huvidest lähtuvalt. „Sa tegeled sel hetkel kogu aeg iseendaga, tunded kõiguvad, mälu halveneb, ei suuda keskenduda — mõtted keerlevad ainult oma murede ümber,“ räägib nõustaja ja lisab, et sealjuures ununevad vanematel lapse hirm, viha, kurbus ja ebakindlus.
Nõustaja sõnul on hästi oluline, et pärast lahutust ei oleks ema pikalt masenduses: „Lapsel on väga raske, kui ema on kurb ja kogu aeg nutab. Sellisel juhul peaks kindlasti abi saamiseks spetsialistide poole pöörduma. Iga pere huvides peaks olema ka sellisel emotsionaalselt raskel ajal last säästa, et ta võimalikult vähe haiget saaks.“
Last kasutatakse kättemaksuks
Pahatihti kipub mahajäetud vanem last kättemaksuvahendina kasutama. „Oma valu eest tahaks partnerile kätte maksta, aga kuna ise partneriga eriti ei suhelda, siis kasutatakse selleks sageli last,“ märgib Grossmann-Loot. „Näiteks n-ö kaugvanem saab lapsega kohtuda ainult teatud tingimuste täitmisel või teisele vanemale pakutakse lapsega kohtumiseks aega kokkuleppimatult ja ootamatult, et siis keeldumise korral taas kord tülitseda ja etteheiteid teha.“
Tallinna perekonnaseisuameti juht Karin Kask nendib, et kuigi perekonnaseisuamet on pelgalt dokumendi vormistamise koht, ei pääse nemadki emotsionaalsetest ja koguni inetutest hetkedest. „Sageli võetakse väikesed lapsed vanemate lahutamise juurde kaasa,“ mainib ta. „Seda on üsna kurb vaadata, sest tunnetame siin eelkõige ema kättemaksu isale laste kaudu.“
Lahutusest räägi rahulikult
Grossmann-Loot annab paar soovitust, mida ema-isa võiks lahkuminekul laste huvisid silmas pidades järgida. „Kui on enam-vähem selge, et lahku minnakse, peaks seda rääkima kõigile lastele korraga, ja mõlemad vanemad koos. See aeg peab olema kokku lepitud, mitte nii, et tulge nüüd siia, meil on teile midagi öelda, või söögilauas muu jutu vahele asi välja paristada. Seda võiks rääkida rahulikult ja lühidalt. Ja põhiasjad peaks vanematel olema eelnevalt kokku lepitud — näiteks kus lapsed elama hakkavad, et lemmikloomad jäävad laste juurde jne. Samas pole mõtet rääkida lahkumineku põhjustest — see on täiskasvanute asi. Kindlasti peaks vanemad ütlema, et lapsed ei ole süüdi ja nad mõlemad armastavad neid. Siis võiks enne lahkukolimist olla väikene vahe, et lapsed saaksid asja seedida ja mõelda. Ning vanemad peaksid ära kuulama, mis lastel selle kohta öelda on. Kuna ema-isa ise on sel ajal hästi hellad ja tundlikud, võib laste suust öeldu nende jaoks ootamatu ja ka valus olla. Kuulake lapsed ära!“
Suhtega ei viitsita vaeva näha
Kuigi veel mõned aastad tagasi oli lahutusi Eestis rohkem kui abiellumisi ja lahus- ja üksielamine on ülimalt tavaline, kujutab see nii pere kui ka ühiskonna jaoks siiski probleemi, leiab Grossmann-Loot. „See, et ajakirjandus kajastab lahkuminemisi vormis, et oi kui tore, leidsin uued väljakutsed, on loonud üldise suhtumise, et kõik saavad sellest üle ja lahkuminek on tühiasi. Paraku võtab inimene meedia loodud mudelist eeskuju ja ei julgegi kurbust ja viha välja elada. Tegelikult on tal need tunded sees olemas, aga tarvis on teistele näidata, et kõik on hästi. See võib toimuda täiesti alateadlikult, selle peale isegi mõtlemata. Me peame ju kõik rõõmsad, reipad ja noored olema. Aga negatiivsed tunded tuleb välja elada, muidu jäävad nad käärima. Tuleb olla nii vihane kui kurb, sest te olete seda,“ räägib Grossmann-Loot.
Samas nendib ta, et nii mõnigi lahkuminek oleks ärahoitav, kui viitsitaks suhtega pisut rohkem vaeva näha. “Ei proovitagi kriisiga kohaneda ja seda üle elada,” tõdeb ta. “Aga eks ka see ole üldise suhtumisega seotud — kui meil läheb majapidamisriist katki, siis me ka ei paranda seda, pigem viskame ära ja ostame uue. Samas suhte puhul tuleks siiski see “traadijupp” välja võtta.”
