Ütlen kohe ära, et olen ise abielus — seda juba kuusteist aastat ja meil on mehega kaks last. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid suhtume teineteisesse alati mõistmise ja mis kõige tähtsam — austusega! Nii hästi pole aga läinud mu õel ja vanema poja sõbra vanematel.

Mu õde lahutas abielu siis, kui laps oli 10aastane. Sellest on möödas üle viie aasta ja tänase päevani jookseb laps ema ja isa vahet. Milelgipärast arvas õde koos mehega, et kõige nutikam lahendus on lapse aeg lihtsalt pooleks jagada. Pool aega emaga ja pool isaga. Ema uus kodu ei asunud vanast eriti kaugel, nii et asukoht ei pooldanud otseselt kumbagi vanemat. Mina olin algusest peale suhtumisega, et lapsel peaks olema ÜKS kodu ja siis ehk nädalavahetused teise vanema juures, kuid õetütar pidi “kodu vahetama” juba poole koolinädala pealt. Mu poja parim sõber pole mitmel korral saanud aga üritustest osa võtta, sest PEAB veetma nädalavahetuse isa juures. Isa aga elab teises linnas.

Esiteks nägin, millist stressi see lapses tekitas. Küll jäid vajalikud asjad teise vanema juurde, küll oli “parasjagu hooldama pidav vanem” pikad päevad tööl, samas kui teisel vanemal oli palju vaba aega. Aga ei saanud minna teise juurde — polnud tema päev! Kas see ei kõla juba haigelt!? Teiseks on see ajanud õe eksmehega rohkem tülli kui varem — “Miks sa talle selliseid asju söödad, kas sa tõesti ei viitsi vahel ise ka midagi süüa teha?” “Kuidas on võimalik, et sa hilined talle trenni järele minemisega IGA KORD!?” Laps seisis selle kõige vahel.

Õetütrel pole kindlaid eelistusi, kumma vanemaga ta rohkem olla tahaks, aga ta on mulle öelnud, et tahaks elada ühes kodus. Ühes kindlas toas, kus kõik tema vajalikud asjad on koos. Olen seda õele edasi öelnud, kuid “kes enam reegleid muutma hakkab.”

Kallid lapsevanemad, kui ta lahutate, siis PALUN ärge lahutage last tema kodust! Las lapsele jääda üks kodu, üks kindel turvapaik!