Laisklemine pole patt
Igavust on mitut sorti
Ma pole eriti kuulnud, et mõni väikelaps igavust kurdaks. Mäletan oma lapsepõlvest – olin maalaps –, et aadlipreili moodi aknal istumist heaks tooniks ei peetud ja tegemist leidus alati. Kui talitada miskit polnud, siis mängisin. Näiteks oli mul lauavirna otsa juurde kodu sisse seatud, aegunud mööbel puha sees ja katkised lauanõud “kapis”.
Võibolla ilmub sõna “igavus” lapse sõnavarasse koos kooliminekuga. Minul oli see igatahes nii. Kui vahel koolist ja korvpallitrennist ja õppimisest aega üle jäi, ei osanud sellega miskipärast enam midagi peale hakata. Vahtisin aknast autosid maanteel ja oi, kui igav oli! Mis siis muutunud oli? Ma ei tea, kas neil on seost, aga koolieelne vaba mäng asendus ju koolikohustusega. Alles ülikooli ajal sain aru, et mitte-midagi-tegemine võib hoopis mõnus olla. Ja nüüd on lastepsühholoogide kõrval, kes laste liiga suurest pingest räägivad, kuulda teisigi hääli laisklemise kaitseks.
Jõudeolek ergutab loovust
Dr Teresa Belton East Anglia ülikoolist julgustab oma uurimusele toetudes emasid, et pole vaja laste aega nii tihedalt õppimise, trennide ja telekaga täita. “Muidugi on õppimine ja harjutamine hädavajalikud, et saavutada midagi hariduses, kunstis või spordis,” ütleb ta. “Kuid vanemad peaksid aru saama, et lapsed vajavad aega ka niisama olemiseks ja isegi igavlemiseks. Ainult nii on neil võimalus lõõgastuda, fantaasiat kasutada ja oma tegemiste üle mõtteid mõlgutada.”
Dr Belton ja tema mõttekaaslased palusid uuringu ühe osana kirjutada 10–11aastastel lastel kirjandi teemal “Nägu aknal”. Ja tulemused? Poisid-tüdrukud, kelle päevi täitsid trennid, muusikaringid ja arvutimängud, kirjutasid ebaoriginaalsemaid lugusid kui nende vähem äraorganiseeritud kaaslased.
“Inimene ei hakka kunagi iseseisvalt mõtlema ega ideesid genereerima, kui suunata teda pidevalt ettemääratud tegevuste juurde,” täiendab Beltonit koolieelse hariduse spetsialist Audrey Curtis. Loomulikult ei võimalda ka kuulsad igavusepeletajad televisioon ja arvuti lapsel oma mõtete ning fantaasiaga kontaktis olla. Vastupidi, meelelahutus laseb oma mõtted ära unustada.
Mõtisklemine kulub kõigile ära
Muidugi ei tähenda see, nagu peaks trennid ja arvuti sootuks ära keelama. Tegevust ja tegevusetust saab mõõdukalt annustada, kummagagi ei tasu üle pingutada. Eriti levinud on püüd lapse aega maksimaalselt ära organiseerida keskklassi peredes, kus on selleks ka rohkem võimalusi. Ja kõik olekski nagu hästi, aga siis tuleb Belton ja tõestab, et teie aktivistil puudub originaalne mõtlemine!
Väga pealiskaudne sorimine mälus ei andnud mulle tulemuseks ühtki andekat loovisiksust, kes kuulsuspäevil ei meenutaks, kuidas ta lapsepõlves omaette mõelda armastas. Taani lavastaja Eva Jorgensen, kes tõi Eesti Draamateatris välja näidendi “Schumanni öö”, kinnitab, et lavastajateele suunasid teda kaks seisundit – igavus ja armastus. Väga hea kirjanik Andrus Kivirähk on ühes intervjuus öelnud, et tal peab leivateenimise kõrval jääma mahti tegelda ka tõeliselt köitvate asjadega. Muuhulgas on tema nimekirjas aeg “niisama pikutamiseks, lakke vaatamiseks ja mõtisklemiseks – see on väga tähtis asi ja seda ei tohi tegemata jätta”.
No kuidas siis lastele keelata seda, mis suurelegi elutähtsalt vajalik!?
