"Laps jääb sulle alati lapseks, aga kui ta on juba 30, ära kohtle teda nagu 13aastast!"

Teema on suunatud ennekõike täiskasvanud laste emadele ja miks mitte ka isadele. Kui tõsiselt teie võtate ütlust, et laps jääb alati lapseks? Kas see annab õigustuse täiskasvanud lapse privaatsust rikkuda? Näiteks avada kirju, külla tulles koputamata siseneda või kappidest midagi otsida?

Mind näiteks häirib, et mu ema avab kirju, mis mu lapsepõlvekodusse on läinud. Helistab, et näe tuli kiri, tegin lahti, kirjas on see-ja-see. Me elame samas linnas ja kohtume keskmiselt korra nädalas, seega ei oleks kirja avamata kujul üle andmine probleem. Või siis otsib magamistoa kummutist vatitikke selle asemel, et küsida. Magamistoa kummut ei ole nagu külmkapp, seal hoitakse isiklikke asju.

Iga kord selgitan talle, et selline käitumine ei ole sobilik, vastab ta virila naeratusega, et laps jääb alati lapseks. Kuidas teie oma täiskasvanud laste privaatsusesse suhtute? Ma olen enda arvates piisavalt selgelt väljendanud, milline on minu privaattsoon. Ma tahaks mõista, mis toimub inimese peas, kes ei saa aru, et tema isiklik laps on omaette isiksus oma isikliku ruumiga.