Laps keset keeli

 (9)
Ly, Mari ja Luc
Foto: DELFI

Kahe aasta ja kaheksa kuune Mari, kelle ema keel on eesti keel ja isa keel saksa, suhtleb vanaisaga prantsuse keeles. Aga et vanaisaga saab juttu ajada harva, siis omandab Mari enne prantsuse keelt arvatavasti hoopis vene ja inglise keele, usub Mari isa.

Eesti tootedisainer Ly Rumma ja Eupeni linnast pärit belglasest programmeerija Luc Saffre (mõlemad 36) on nüüdseks abielus olnud kolm aastat. Ent kohtasid nad teineteist esimest korda hoopis Taizé kloostris, kuhu Ly oli sõitnud koos oma eesti noorte grupiga. Vahetanud paar esimest trafaretset lauset (“Kust sa pärit oled?” — “Ah jaa, Eesti — see on Ida-Euroopa.”) on Luc päris pettunud: kena tüdruk küll, aga räägib nii halvasti inglise keelt! Luc ei küsi isegi tüdruku nime. Ma olen tema jaoks niikuinii liiga vana, ja pealegi, ega minust perekonnainimest niikuinii ei saaks, lohutab Luc ennast. Aasta on 1998.

Teist korda näevad Ly ja Luc teineteist Milanos, Taizé aastavahetuskohtumisel. Luc saab teada Ly nime (ennäe, mõnel on veel lühem nimi kui minul!) ja kuuleb oma suureks imestuseks, et “tüdruk” pole sugugi temast noorem — hoopis kuu aega vanem. Ly kingib Lucile kaltsunuku, Luc on üllatunud ja liigutatud.

Ja armastus saab alguse. “Armumine ei olegi õige sõna,” kirjutab Luc oma kodulehel. “See on midagi muud. On juhtunud minu jaoks midagi täiesti uut: ma olen otsustanud!” Ly ja Luc veedavad koos kolm imelist päeva. Ja mure keele pärast laheneb nagu iseenesest: mitte et Ly oleks vahepeal keelekursustel käinud, ei-ei. Lihtsalt: neil kahel on äkki teineteisest kergem aru saada kui kellestki teisest kunagi varem elus.

Eesti — võõras, aga kodune

2000. aastal käib Luc esimest korda Eestis — maal, millest saab tema teine kodumaa. Luci ennastki üllatab, kui koduselt ta ennast tunneb. Peale keele poleks justkui miski teistmoodi. Nojaa, puumaju nagu Eestis Belgias üldse ei ole. Teine, mis kohe silma jääb: Tallinnas näeb mustanahalisi väga harva. Ly ja Luc mõtlevad abiellumise peale.

Pulmad peetakse 7. oktoobril 2000 — pärast seda, kui kõik formaalsused nii Eestis kui ka Belgias on seljataha jäänud. Otsus asuda elama nimelt Eestisse ja mitte Belgiasse ei sünni kergelt. “Ma olin juba peaaegu nõus (Belgiasse elama jääma — M. M.),” meenutab Ly nüüd. Ent Luc mõistis ilmselt sedagi, mis ütlemata jäi: Ly ei oleks võõral maal õnnelik olnud. “Üks meist kahest pidi selle hüppe tegema,” räägib Luc. “Ja kui ma taipasin, et minul on seda kergem teha, siis oligi otsus tehtud.”

Küllap nii oligi. Luc räägib eesti keelt oluliselt paremini kui Ly saksa või inglise keelt, milles ta suhtleb oma ämma ja äiaga. Luci eesti keel pole veatu, ent ta suudab end kõiges arusaadavaks teha. Pealegi: Luci jaoks on kaks keelt kodus tegelikult harjumuspärane asi. “Ma ütlen ikka, et minu ema keel on saksa keel ja minu isa keel prantsuse,” seletab Luc. “Aga mu ema rääkis palju rohkem kui isa, ja sellepärast pean ma oma emakeeleks ikkagi saksa keelt.”

Ent keeled pole sugugi see ainus, mis elukohavaliku otsustasid. “Mulle meeldib Eestis,” sõnab Ly rahulikult ja kindlalt ning jätkab ilma igasuguse valehäbita: “Võin ennast nimetada Eesti patrioodiks. Ma olen siinse eluga tõepoolest rahul. Ma tahan nimelt siin elada.”

Mitte ainukesed hullud

Foto: DELFI

Luc tunnistab, et materiaalses mõttes on Eestis elamine muidugi hullumeelsus: Belgias elades oleks nende sissetulek ka töötuina suurem kui Eestis tööd tehes. Ent Lucil õnnestus oma tööasjad nii korraldada, et ta saab oma kundedega ka Eestis elades suhelda.

Kliente on kolmekümne ringis: need on Belgia väikefirmad, kes ostavad ja kasutavad Luci loodud raamatupidamisprogrammi ja kasutavad tema pakutavaid tugiteenuseid. Praegu käib ta Belgias tööasju ajamas kolm-neli korda aastas.

Ly lisab omalt poolt, et nemad pole sugugi ainukesed “hullud”: nende tutvusringkonnas on veel teisigi eri rahvusest paare, kes on otsustanud elada nimelt Eestis, mitte teisel võimalikul maal. Ju siis on Eestis midagi, mille pärast tasub elada nimelt siin materiaalsete võimaluste kiuste.

Loe veel

Ent kas Luci vanematele muret ei tee, et nad nüüd poega nii harva näevad? “Nemad on õnnelikud selle pärast, et neil on lapselaps,” sõnab Luc. Mari on nimelt Luci vanemate ainus lapselaps, Luci vennal lapsi ei ole. Ent Luc ise, kas tema ei igatse maa järele, kuhu jäid vanemad ja sõbrad? Luc ise kinnitab, et Eestisse asumine on hästi läbi kaalutud otsus, millega ta on rahul. Ent Ly tunnistab end vahel aimavat, et vahel Luci siiski vaevab koduigatsus. “Aga ta ei tunnista seda,” lausub Ly.

„Põdra maja” kõlab säravi silmi

Sellal kui täiskasvanud juttu ajavad, kiigub Mari oma ainulaadses linast loodud kiiges ja laulab omaette. Laulda meeldib Marile väga. Emaga koos laulab ta eesti- ja isaga saksakeelseid laule. Emaga koos üles võetud “Põdra maja” tuleb algusest lõpuni ilusti ja selgelt välja, endal silm säramas. Isaga koos lauldud hüpatamislaulule elab Mari rõõmuga kaasa, aga ise veel kaasa ei laula. “Vahel omaette ta mõnda saksakeelset laulu jorutab küll,” ütleb Ly. Aga kindlamini tulevad esiti välja eestikeelsed laulud.

Praegu on ema keel Marile lähedasem ja kui isa keel. Eestikeelsed laused on praegu keskmiselt kolmesõnalised (alus, öeldis, sihitis), saksakeelsed sõnad aga pigem üksikud, üksteisega sidumata. Ka sõnavara on eesti keeles suurem. Mängides asju nimetades kasutab Mari seda sõna, mis esimesena pähe tuleb. Kas ja kuivõrd keelte struktuurid teineteist mõjutada võiksid, on vara jälgida või ennustada, sest saksakeelsete lausete moodustamine seisab alles ees.

Mis keeles Mari mõtleb? Selle küsimusega jäävad Ly ja Luc kimpu. “Ega lastel polegi suhe keelega selline nagu täiskasvanutel,” pakub Ly viimaks välja. “Nemad haaravad asju vahel ka teisel, mittekeelelisel tasandil.”

See, mis keeles kellegagi juttu alustada tasub, sai Marile eksimatult selgeks enne kaheaastaseks saamist. Ema räägib temaga järjekindlalt eesti keelt, isa saksa keelt. Omavahel räägivad ema ja isa kumbki oma keelt, ent tihtilugu läheb Luc eesti keele peale üle. Eesti keel on Maril praegu esikohal ka selle pärast, et Mari käib eestikeelses lasteaias.

Ka Mari esimesed sõnad olid eestikeelsed: “aitäh” ja “emme” üheksakuuselt, saksakeelseid sõnu hakkas tulema pärast aastaseks saamist. Ent aastaselt Mari kõne arengus äkki pidurdus. “Ta lihtsalt ei rääkinud enam üldse,” meenutab Ly. Osaliselt võis põhjuseks olla see, arvab Ly, et siis töötas Luc kodus ning eesti ja saksa keel kõlasid võrdselt. Ent peagi sai Mari keelekimbatusest üle ja arenes omasoodu edasi.

Kas jõuluvana või Püha Nikolaus?

Foto: DELFI

Kui laulud lauldud, toob Mari karu, kelle ema talle kandelinaga selga seob. Nii kannab Mari oma karu seljas samamoodi, nagu ema teda tihtilugu siiamaani, kui jalake väsib. 2,6-kilosena sündinud Mari linaga kanda on Lyle nüüdki jõukohane ja see meeldib mõlemale: linaga ema sülle või selga seotud laps kogeb ju hoopis suuremat lähedust kui see, keda vankris lükatakse.

Ent Lyl on kandelinadega suuremaidki plaane: kuivõrd ta nüüd nende valmistamisest ja kasutamisest nüüd ilmselt rohkem teab kui nii mõnigi teine, plaanib ta kandelinade tootmisele, kujundamisele ja valmistamisele Eestis omalt poolt õla anna panna ning nende kasutamise kohta teadmisi jagama hakata.

Kuigi nimelt huvi Taizé liikumise ja maagiliste laulude vastu oli see, mis Ly ja Luci teineteise teele juhatas, ei ole usuküsimustes peres kunagi vastuolusid tekkinud. Luc on katoliiklane, Ly luterlane, Mari luterlane. “Otsustasime nii, sest Eestis on enamik luterlased,” sõnab Luc ja lisab: “Eestis on katoliiklaste ja luterlaste erinevus väga suur, aga Belgias sugugi mitte. Belgia katoliiklased on tegelikult pigem nagu Eesti luterlased.”

Ja ehkki usk on peres suhteliselt tähtis asi, ei ole teoloogilistes küsimustes kunagi tülisid tekkinud. Kõik kolm käivad tihtilugu Pirita kloostri kabelis katoliku missal, sest seal on lapsed erinevalt paljudest teistest kirikutest väga teretulnud. See oli küll esiti valus, et Ly seal armulauast osa võtta ei tohi. Alguses jäi ka Luc sellepärast armulauast eemal, mõeldes: “Kui minu naine ei tohi, siis mina ka ei taha.” Ta oli harjunud Belgia preestritega, kes on selles küsimuses hulga leebemad.

Eelmise aasta jõulud veetsid Mari, Ly ja Luc Belgias, ent sel aastal jäävad nad Eestisse. Kumba siis Mari ootab, kas jõuluvana, kes eesti lastel käib, või hoopis Püha Nikolausi, kes Belgias lastele kingitusi toob? Ema-isa arvavad, et Mari ei tea ise veel kumbagi oodata. Aga päkapikke ta ootab küll. Hoolimata teadmisest, et tegelikult hoopis emme “päkapikku teeb”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare