Lapsed ei ole akssesuaar: pidev sundimine ja survestamine hävitab kalli järglase hinge
Inimesel võib olemas olla kõik: töö, karjäär, lapsed, abikaasa, maja, auto, suvila ja majanduslik kindlustatus, et reisida või tegeleda hobidega. Kuid inimese sees on ikkagi pinged, ta enesetunne pole kaugeltki hea ning südamest puudub õnnetunne. Selle kõige põhjus on, et mitmed eesmärgid, mille ta on endale varasemas elus seadnud, pole tulenenud tema enda soovist, tema südame kutsest.
Paljud püüavad toimetada nii, nagu kõik tema ümber eeldavad, nõuavad ja tahavad. Püütakse kõikidele meeldida. Teiste asjad võetakse enda omaks, nii on mõnes mõttes ka mugav, ei pea eriti ise midagi otsustama ja fantaseerima. Hakatakse täitma teiste unistusi, elama teiste elu. Kuid see on enda eest põgenemine ja see ei toimi enam. Teiste elude kopeerimise aeg on möödas, mõistlik oleks püüda teada saada, mida sa ise tahad.
Inimesed on nii erinevad, nende teed, nende olemus ja tugevused on nii erinevad, et see soovitus või valik, mis ühe võib terveks ja täielikuks teha, võib teise hoopis haigeks ja katki teha.
Paljud ekslikud viidad õnneni materiaalses maailmas on inimesesse sisendatud tema vanemate poolt, läbi nende uskumuste seoses elamisega. Kuid need võivad olla vägagi eksitavad. Kogu oma eluenergia matmine välises maailmas saavutamisse võib jätta su lõpuks tühja ning õnnetuna istuma ja nuputama, et mis on valesti läinud. Sul on pealtnäha kõik, aga hinges võib olla ikkagi tühi või poolik tunne…
(Järgnev jutt selles postituses võib tunduda mõne koha pealt asjatu tänitamisena, aga on väga vajalik teadvustamine, et mitte hävitada oma lapse olemust, eripära, andeid, suutlikust, energeetikat ja hinge. Selle kohta kogunes päris palju infot ja see kõik on seekord vajalik sellisel kujul edasi anda.)
…Samamoodi on lugu lastega ja vanemate soovitustega neile. Paljuski ollakse väga sarnased, aga mõne sisemise aspekti mõõtes võib erinevus olla kardinaalne. Selletõttu ei pruugi sa teada, mis su lastele tegelikult hea on. Tihti ei tea inimene isegi seda, mis talle endale hea on. Seda enam pole tal õigust teadmatuses teise elu ette ära korraldada.
Lapsed pole antud meile selleks, et me läbi nende annete, tubliduse, eripära või tarkuse saaks ennast teostada, tähtsustada või upitada. Tuleb mõista, et lapsesaamise ime on meie elus selleks, et saaksime vaadata kõrvalt peegeldusena uuesti paljuski meie eluga sarnastel aspektidel põhinevat aja kulgu. Meile on antud unikaalne võimalus ise selleläbi kasvada. Kuid tasub teadvustada, et lapse elu kuulub talle endale, tema on siiski selle peremees.
Lapsed ei ole aksessuaar millega oma staatust määrata või millega teiste ees eputada. Järglased pole inimesele antud võimalus läbi nende enda südame soovitud moel elamata jäänud elu elada. Laps on antud vanemale selleks, et lähedalt tunnistada ja tunnetada sünni, arengu ja elu imet. Järeltulijad on inimesele antud võimalus ennast paremaks muuta, areneda.
Lapse elu pole meile antud, et läbi tema enda unistusi teostada. Alati on võimalus ise enda unistuste poole liikuma hakata, kasvõi nüüd ja praegu. Sina ei ole sinu laps. Ja sinu laps ei ole sina. Te olete kaks täiesti erinevat indiviidi, kaks erinevat hinge. Teatud vanusest alates täiesti eraldiseisvad. Teid seovad tugevad seosed, mis teid elu lõpuni mõjutavad, kuid see ei anna õigust teise inimese elu üle liigselt otsustada.
Laps peab oma vanemaid austama, kuid ei pea nende ego upitama. Laps peab olema oma vanematele elu, toetuse ja kasvatuse eest tänulik, kuid samas on toetus, armastus, kaitse ja abi iga lapse, ehk igaühe sünniõigus! Ja need õigused peavad lapsele kohati andma ka vabaduse, valikuvabaduse. Sundimine last pimesi kuuletuma ja järglase pidev survestamine hävitab ta hinge.
Lapse hing on ise valinud endale oma õppetunnid. Vanematel pole teatud tasanditel õigust neile ettekirjutusi teha, isegi jõuliselt nõu andmine pole vajalik. Pealegi on ju teada, et teisi inimesi ei saa muuta. Nii on enamasti ka lastega. Sellepärast võib vahel tunduda, et lapsed on kasvatamatud. Vahepeal kasvatamine nagu õnnestuks, kuid siis on jälle kõik endine.
Kuni vanem ei suhtle lapsega võrdsuse printsiibil, kuni ta pole ise piisavalt suur, et suuta selgitada lapsele, miks mõni käitumismuster ta järglasele tõesti halb on, peab inimene ise edasi kasvama. Kuni laps saab läbi eeskuju ja läbi vanema arengu vanema sisemist progressi talle tagasi peegeldada.
Mida laps sult enim soovib, on see, et sa oleksid täielikult kohal kui sa temaga räägid või mängid. Et saaks toimuda armastusenergia vahetus. Laps soovib, et ta isa ja ema oleks õnnelikud, rõõmsad. Hingetasandil on lapse jaoks on kõige tähtsam, et saaks oma isa või emaga koos südamest naerda, täielikus usalduses, kohalolus. Lapse süda soovib, et jagatud rõõmu tunne oleks nii sügav, vaba ning vahetu, et näeksite kordki läbi teineteise silmasära sügavuse üksteise hinge.
Laps soovib, et ta ema ja isa oleks vabad. Et nende süda oleks vaba, et nad tunneksid elust rõõmu, et nad ei muretseks liialt. Ja lastel on õigus. Muretsemine pole vajalik!
Mõni vanem piirab oma lapsi ainult oma hirmude tõttu. Läbi hirmude võib tekkida kohatine põhjendamatu muretsemine oma järglase käekäigu pärast. Tegelikult ei tohiks võtta teiselt inimeselt, praegusel juhul, oma lapselt ära võimalust kogeda ja elada ainult selletõttu, et sinus endas on piirangud ja hirmud. Halb on see, et projitseerides oma hirmud lapse peale ja teda oma hirmudest teavitades, annad sa lapsele oma hirmud üle. Ja laps ei julge tulevikus selle tõttu samuti elada. Ta peab hakkama sinu ületamata jäänud piiranguid, sinu karmat lahendama, enne kui ta enda eluteele saab asuda.
Ja tasub alati meeles pidada, et muretsedes oma lapse tuleviku pärast suudetakse halvimal juhul läbi seoste luuagi oma lapsele ebahelge tulevik. Muretsedes, et lapsega juhtub midagi halba, suudetaksegi luua eeldused olukorrale, kus see saab teoks. Tõsine muretsemine kellegi pärast on mõnikord energeetiliselt sama võimas, nagu needmine. Seda sa ju oma lapsele ei soovi?
Täiskasvanud inimene on võimas olend, samamoodi on ka laps oma isiklikus väes. Kui vaid lõpetada ta pärast muretsemine, tema survestamine ja püüda teda usaldada, pääseb lapses energia voolama. Ta saab enda suunas kasvama hakata. Ja peagi saab ta oma potentsiaali rakendada oma elutöö tarvis. See ongi see, mida vaja, see on see, mis loeb. See on see, mis ta õnnelikuks teeb.
Muretsemisega on veel see asi, et laps teab ja tajub alati sinu muretsemist. Lapsed on väga tundlikud ja võivad sinu muret tema pärast enda omaks pidada. Kuid selline pealesurutud alatine, mõistetamatult taasloodav mureenergia tekitab masendust ja lootusetust, mis pole eluenergiale kindlasti hea. Ja muserdatud eluenergiaga ei suudagi inimene endale ilusat elu luua.
Ajad ja energiad on nüüdseks ulatuslikult muutunud, iga inimese iga mõte ja sõna on saanud võimsaks loitsuks, mis loob reaalsust. Tungivalt vajalik on oma mõtete, tunnete ja sõnade üle kontroll saada. See on sinu enda, sinu lähedaste ja kogu inimkonna huvides. Kui kogu aeg näiteks mõelda, rääkida ja hirmsasti karta, et äkki varsti tuleb suur sõda või õnnetus, siis ega see tulemata ei jää. Sa saad selle, millele keskendud ja oma energiat annad. Parem õpi keskenduma heale. Murra mustreid ja harjumusi. Lõpeta negatiivsete uudiste vaatamine ning lugemine ja su mõtetes on soovimatule juba vähem kandepinda.
Niipea kui tabad ennast muremõtetelt enda või oma lähedaste pärast, õpi alati enda ette või sisse täie kindlusega lausuma: “Me oleme täielikult kaitstud!” Püüa seda südames ka tõeliselt tunda ja uskuda. Seda tehes lood sa endale, oma lähedastele ja enda kodule väga võimsa kaitse!
Laps usaldab oma vanemaid tingimusteta, täielikult, tema süda ja saatus on suures ulatuses antud sinu kättesse, sinu voolida, kujundada. Alati tasub meeles pidada, et järglased peegeldavad sulle sind ennast või teisi lähisugulasi, kes ka sind mõjutavad. Kui tundub, et lapsega on mingi tõsine probleem, siis kõigepealt peaksid püüdma vaadata enda sisse, et näha, mis seal muutmist või lahendamist vajaks. Sinu sisemised lahendamata pusad on su järglasele väga suur koorem. See väike organism ja energiasüsteem võib jääda sinu koorma kandmisest kurnatuks ja haigeks.
Eriti mõtlematu on lapsele suruda peale neid uskumusi, mis pole sind ennast seesmiselt õnnelikuks ja täielikuks teinud. Mis siis, et sinu vanemad need uskumused, seosed sulle sisse juurutasid. Sa ei taha ju oma järglasele sarnaseid ebakõlasid luua, mis sinu lapsepõlves ja elus sind negatiivselt mõjutasid ? Oma lapsi tuleb toetada nende tegemistes, mitte oma asju, seoseid ja uskumusi neile peale suruda. Toetus ning usaldus nendepoolsetes eestvedamistes loob lastele tulevikuks sirge raja ja õnnneliku saatuse. Lapse valikuid halvustades, halvustad sa tegelikult ainult iseennast ja samas lammutad lapse enesekindlust, isegi elutahet.
Vanemal pole õigust laste vaba tahet, nende olemust, nende eripära, nende hinge oma ego ja enesetähtsuse kapriisidega lõhkuda. Vahel nõuavad inimesed oma järglastelt asju, taipamata kuiväga nendepoolne surve võib väikses inimeses sisemisi konflikte põhjustada. Liigse oma tahte pealesurumisega, üliemotsionaalse ärritumisega sõnakuulmatuse vastu, võidakse lammutada lapse energiastruktuur. Mille tulemusena see osa lapse hingest, mis keeldub leppimast talle vastuvõetamatuga, on sunnitud lahkuma. Ja läbi järgneva elu on lapsel poolik tunne, alati oleks nagu midagi puudu. Sellist saatust sa ju oma lapsele ei soovi?
Tasub teada, et selleks, et laps saaks niiöelda käsku täita, on vaja endapoolne surve maha võtta, teemast lahti lasta. Surve all ei saa energiad liikuda, voolata. Näiteks, kui ema ja isa korraga lapsega emotsioonidest juhituna pahandavad, nõudes talt millegi ärategemist, samaaegselt hoides oma energiat ja tähelepanu lapse mõjutamisel, võib energeetiline surve olla nii tugev, et laps ei saa ennast isegi liigutada. Isegi kui ta tegelikult tahaks ja võiks. Ja kõige halvemal juhul tõlgendavad vanemad seda seisakut jonnakusena. Mille eest on vaja veel omakorda karistada.
Lapsed teevad pahandusi ebapiisava armastusenergia pärast. Nad tahavad tähelepanu, läbi mille nad alateadlikult loodavad saada armastust. Lapsed vajavad sinu armastust! Armastust ei ole mitte kunagi liiga palju. Segi ei tohi muidugi ajada armastuse andmist ja liigset üksteise seostesse mässimist. Seosed hakkavad mõlema vabadust piirama. Ja pole hea, kui üks ei saa enam teiseta olla ja hakkama.
Teine vaatepunkt sellele on, et laps teeb pahandusi, sest laps tahab elada, tahab elamusi. Vaid sina koged ja tõlgendad neid asju pahandustena. Kui laps ei jõua näiteks määratud ajaks koju, jõuab hiljem, hingeldavana ja äratehtud meeleolus, on mõnel juhul tahtmine teda lubaduse murdmise eest karistada. Kuid karistamine võib toimuda sel juhul selle eest, et laps tundis elujanu ja kaotas ajataju. Elujanu ja tõelise elamise tunde soovimise eest karistamine, näiteks koduaresti panek, on viis piirata ja hävitada lapse elujõudu ja elutahet. Nende puudumine võib elu hiljem varjutama hakata.
Kui inimesel oleks oma lapsega usalduslik suhe ja ta suudaks olla temaga suheldes tõeliselt kohal ja saaks temaga kõigest rääkida, ei tekiks vajadust jõuolukordade järele. Siis ei peaks karistama ja arestima. Lapselt võiks alati küsida, et miks näiteks õhtul kaua pimedas õues olemine või kasvõi arvutiga mängimine talle tähtis on? Lapse vastusest on näha, et kui oluline see talle on! Ja läbi selle teadmise saab teha lisakokkuleppeid.
Kui lapselt küsida: “Miks see sulle tähtis on, mida see sulle annab?” ja ta seletab põlevate silmadega, mida kõike ta saab seal kogeda, siis on sul võimalus teda mõista ja teha järeleandmisi. Selle kõige aluseks on muidugi usaldus. Küsimus on sellisel hetkel ka sinu enda usalduses elu ja elamise ees.
Lapsed on energeetiliselt väga tundlikud. Kui sina ise pole enesega rahul, ennast ei armasta, on see lapsele teada. Ta tunnetab sinu sisemisi pusasid, konflikte, rahulolematust ning ta võib arvata, et tema on sinust kiirgava rahulolematuse põhjus. Niisiis inimesel on ka oma lapse ees kohustus õppida ennast armastama!
Lapsele tuleb jätta isiklik vabadus otsustada oma elulisi asju, siis tekib temas usaldus enda vastu ja arusaamine eluloomise printsiibist. See teeb ta tulevikus tugevamaks ja teadlikumaks. Lapses tuleks tekitada usaldus ja teadmine, et ta saab oma elu ise luua.
Suurem vabadus suurendab austust üksteise vastu. Ja teineteise vahelise armastuse ime adumise ning tundmise võime võib kasvada. Olles energeetiliselt vabam, tuleb ette vähem solvumisi lähisuhetes, kuna see, et sulle piisavalt tihti ei helistata ning sind iga hetk meeles ei peeta, ei mõjuta sind. Sa ei sõltu enam teiste energiast nii palju. Ego võib sellest küll endiselt haavuda, kuid see toimub teistel tasanditel. Sa ei anna enam valukehale väikeste nõrkushetkede tõttu nii palju toitu ja ei lasku enesehaletsusse. Sa oled sellest vaba.
Lapsevanemaks olemine ei tee inimest vabaks kohustustest iseenda ees. Enda südame ees, edasi kasvamise ees. Ka lapsevanemana on võimalus käia oma rada ja teatud hetkest, näiteks lapse täisealiseks saamisel või varemgi saab jõuda isiklikku energeetilisse vabadusse.
Tõde on, et lapsest, teatud vanuses osaliselt lahti laskmine ja vajadusel või südame kutsel mõneks ajaks eemale liikumine, ei tee sind kuidagi halvaks inimeseks. Müüt sellest on ühisteadvuse illusioon. Tegelikult on halb hoopis liigne energeetiline sõltuvus, see ei lase kummalgi, ei sinu ega lapsel soovitud moel elada, liikuda ja areneda. Hingetasandil on armastus sinu ja sinu lapse vahel muutumatu, hoolimata vahemaast või sellest kui tihti te suhtlete. Pilgu rohkem endasse, enda unistustesse pööramisega, lõpetad sa kõigest energeetilise klammerdumise, mis pole üheski inimestevahelises suhtes hea.
Teadvusta endale, et sa oled vabadust ja enda unistusi väärt!
Pikemalt ja sarnastel teemadel leiad materjali Taavi blogist http://rahuleidjad.wordpress.com/!
