Lapsed kasvavad, kas vanemad ka?

Lapse sünniga algab kõigil vanematel teekond. Ütleme, et sel hetkel on nad punktis A ja lapse täisealiseks saades on jõutud vahepunkti B. Sihtpunkt on kõigil üks — erinevad vaid inimesed, nende väärtused ja tõekspidamised ning sihtpunkti jõudmise vahendid ja teekond. Kui palju me mõtleme teekonna jooksul eesmärkidele? Kas igapäevases kasvatustöös mõtleme, mida saavutada tahame ja kas meie valitud vahendid aitavad selleni viia?

Kasvatusteemadel rääkides kuulen sageli, et ega raamatu järgi last kasvatada ei saa — iga laps on erinev ja olukorrad erinevad. Ma olen selle väitega täiesti nõus. Raamatust näpuga rida ajada ei saagi. Küll aga on teadmised erinevatest kasvatusstiilidest olulised omaenda laste kasvatamise teel. Need annavad aimu, millised on ühe või teise meetodi mõjud lapsele ja võimalikud tagajärjed tulevikus.

Fakt on see, et lapsed kasvavad suureks. Küsimus polegi selles, kas mõni vanem teeb kasvatustööd õigemini või mõni kehvemalt. Sildistamist — hästi kasvatatud ja halvasti kasvatatud — kuuleme niigi igapäevaselt ja sageli ebaõiglaselt.

Kas ühe väljaspool kodu nähtud stseeni järgi saab hinnata vanemate kasvatusstiili ja selle tulemust? Kas pole vahel hinnang kiirem tulema kui mõistmine või oma kogemustega paralleelide tõmbamine.

Oma töö tõttu olen kursis probleemidega, mis laste kasvatamisel sageli tekivad. On rõõm näha, et muredega julgetakse üha enam abi otsida — see annab märku, et vanemad tahavad midagi muuta. Nad tahavad pakkuda oma lapsele paremat ja panustada rohkem pingevabamatele suhetele. Nad pole kehvad või läbikukkunud vanemad, neis on soov areneda, proovida uusi viise suhtlemisel ja neile on oluline hea suhe oma lastega.

Palju kasutatakse ka katse-eksitusmeetodit. Proovitakse kuskilt kuuldud või kellegi soovitatud nippe, ühed ei toimi, teised toimivad. Igaüks leiab enda ja oma lapse jaoks toimivad lahendused. Kui piirid kõiguvad, eesmärgid puuduvad või muutuvad ja kogu kasvatusprotsess on pidev heitlus, siis see väsitab ja tekib tunne — miski ei toimi?

See, millise tee valivad vanemad, määrab paljuski, millise uue täiskasvanu nad hiljem eest leiavad. Jõuvõtetega (vaimne ja füüsiline vägivald) kasvatamine mõjub enamasti muserdavalt. Tulemuseks on kompleksid, ebakindlus, hirm või hoopis agressiivsus.

Teadlik kasvatus — vanemad teavad, mida nad tahavad saavutada ja millised meetodid eesmärgini paremini viivad, sealjuures kahjustamata last ja laps-vanem suhet — mõjub see-eest turvaliselt, paigas on piirid ja seega on reaktsioonid käitumisviisidele etteaimatavad ning vanemate enesekindlus kasvatuses annab kindlust ka lastele.

Tasub meeles pidada, et me ei õpeta lapsi käituma ainult tänaseks või homseks, mil nad veel lapsed on. See teekond on selleks, et õpetada ja suunata neid olema edukad ja paremini hakkamasaavad inimesed — veedavad nad ju enamuse oma elust täiskasvanuna ning peavad ka ise saama oskused uue põlvkonna üleskasvatamiseks. Seepärast on meie kasvatus olulisem kui esmapilgul paistab.

Meie paneme aluse mitte ainult enda laste, vaid ka järgnevate põlvede kasvatamiste põhitõdedele, sest teadlikult või teadmatult päranduvad need põlvest põlve. Pole ju palju selle nimel veidi kvaliteedile ja suhetele panustada — kas koolituse, raamatute uurimise või lihtsalt mõtisklusega teemal, millist täiskasvanut mina kasvatan ja kas ma ise olen valmis täiskasvanuna kasvama.