Lapselapsed oma lastest armsamad?

“Kui mu laps vaatas, kuidas koos lapselapsega toimetasime, ütles ta kuidagi kurvalt: “Jah, lapselapsed peaksid enne olema.”” — Nii kirjutab kunstnik ja vanaema Aili Vint Päevalehes (EPL 04.05.2006). On see tõesti nii? Kas jätavad emad oma lapsed tõesti ilma millestki sellisest, mida ainult vanaemad anda suudavad?

Ise vanaematu ja -isatu, ei ole ma vanavanemate tundeid kunagi eriti hästi mõistnud. Laste sündides vaatasin nende ennastunustavat rõõmu pealt kerge võõrastusega. Hiljem olen neid kuulnud ütlevat, et lapselapsed pidavat isegi armsamad olema kui oma lapsed omal ajal. Valetaksin, kui ütlen, et sellest aru saan. Aga olen minagi imetlenud seda kannatlikkust, mis vanaemadel on ja emadel tihtipeale ei ole. Olen imestanud selle imetluse üle, mida vanaemad lapselaste suhtes tunnevad, kui nood on imikud, ja selle suure rõõmu üle, millega nad mõneaastase seltsis aega veedavad. Mis lugu siis on nende vanaemadega?

Ühe vastuse pakub Aili Vint: täiskasvanud unustavad tihtipeale omaenda sisemise lapse, kes ometi võiks eksimatult kõik oma hirmud ära tunda ja kerge südamega kõrvale heita. Selle lapse iseendas, kes vaatab maailma rõõmsalt, positiivsete eeldustega. “Alles vanaemana(!) sain aru, et ma ei oleks tohtinud oma lapselt võtta tema õigust koos minuga elu rõõmsalt tundma õppida,” kirjutab ta. “Et hiljem sama rõõmuga oma elu juhtida.”

Kuhu siis kaob see rõõm, mille vanemad on tihtipeale ära kaotanud, aga vanavanemad on jälle üles leidnud? Pakun välja, et argiaskelduste rohkusse. Vanemad on tihtipeale ja koduse ja tööelu ühitamise raskustest nii lõhestunud, et ei oskagi enam lastega koos olemisest rõõmu tunda. Ja kuigi tänapäeval töötavad vanaemad tihtipeale sama palju kui emad, on nende prioriteedid kuidagi kindlamalt paigas. Nad valivad kõhklemata lapselapse, kui on vaja valida. Sest nende elutöö on ikkagi lõpusirgel, sellal kui emad ja isad võivad seista alles oma karjääri alguses või tipus.

Ja ehkki selle vanaema stereotüüp, kes on ammugi pensionil, koob kodus sukki-sokke, kuivatab õunu, keedab moosi ja karjatab lambaid, on minevikku vajumas, jääb tõsiasjaks see, et vanaemal on reeglina rohkem aega kui emal. Kui laps on temaga, siis ON vanaema lapsega ega mõtle nii väga kõigele sellele, mis tal veel lapse kõrvalt vaja teha on. Lapse kodu majapidamistööd on enamasti ikka ema, mitte vanaema ülesanne. Nõnda nagu ema palgatöögi ja selle kodueluga ühitamise viisid.

Ka ei veeda vanaema lapsega enamasti kaugeltki nii palju aega kui näiteks lapse või lastega kodus olev ema. Temas ei ole seda tüdimust, mis valdab sageli ema, kes on oma laste pärast kakskümmend neli tundi ööpäevas. Vanaemas ei ole ka ilmaletoomise väsimust. Ta ei mäleta enam nii selgesti oma laste pärast magamata jäänud öid, ja magamata ööd jäävad niikuinii ikka ema pärusmaaks, samuti laste haigused ja muud mured.

Vanaemade vastutus on väiksem, ja sellevõrra on ka rõõm lapsega tegelemisest suurem. Vanaema teab, et kui asi tõesti raskeks läheb, siis tuleb ema ja lahendab probleemi, sest tema tunneb oma last paremini kui vanaema. Isegi kui vanaemal on mõnikord raske tunnistada, et tema laps teab midagi temast paremini, möönab ta enamasti siiski, et kui vanaema lapse murega toime ei saa, siis ema saab ikka. Sest ta on ju ema. Nõndasamamoodi, nagu vanaema oli (ja on ikka) selle lapse ema, kellel nüüd on laps.

Küllap on veel midagi, mille poolest vanaemaks saamine on oluliselt teistsugune ja toob kaasa vaat et suuremadki tunded kui emaks saamine. Selles on midagi, mida ma ikka veel ei mõista. Küllap mõistan siis, kui minu jaoks see aeg kord käes. Nii paarikümne aasta pärast siis. Aga kuni ma ei mõista, võin nii teile, head lugejad, kui ka endale korrata Aili Vindi tarku sõnu:

“Peatuge ja tundke lihtsat rõõmu oma laste kasvamisest! Ärge olge liiga murelikud ja kärsitud, liiga vajalikud või liiga kasulikud, liiga mustvalged. Elage, nagu maaliksite oma elu, ja kasutage seejuures kogu rikkalikku värvipaletti.”