Lapsele taskuraha?

Eile jäi tal puudu jäätiserahast, juba täna küsib ta 100 krooni, et sõbraga kinno minna. Laste isiklikud kulutused kasvavad proportsionaalselt nende eaga, vahel ka sellega vastuolus. Rusikareegliks on, et tänapäeva lapsed õpivad väga varakult selgeks raha väärtuse.

Ärge lohutage end asjatute illusioonidega. Kuigi teie pesamuna vaatab oma ema ja isa poole alles vankrisügavustest, siis pole enam kaugel seegi päev, kui ta esimest korda rahast juttu teeb. Lõputud reklaamid nii telesaadetest kui ka lasteajakirjade lehekülgedelt teevad oma töö — viieaastane hakkab õige pea nõudma raha lemmikmänguasja tarvis, kaheksa-aastane palub, et vanaema kannaks talle lisaraha mobiili arvele. Psühholoogide tähelepanekute põhjal on kaasaegne 4-5aastane laps moraalselt valmis raha saamiseks ning esimeste ostude tegemiseks. Vanematel tuleb aga ette võtta korralik eeltöö, et lapsel rahasse õige suhtumine tekiks.

Keelutsoon

Kui väga laps ka ei nõuaks, on parem teda teatud eani rahast eemal hoida. Las mängib poodi tavaliste paberitükkidega, kui aga tahab tõepärasemat raha, laenaku „Monopolist” või mõnest teisest lauamängust.

Iga lapsevanem ise kehtestab oma lapse jaoks vanusepiiri, mil raha alles keelatud on. Vastavalt psühholoogide soovitustele võiks keskmine noor kodanik saada raha kätte siis, kui ta saab 6,5 — 8aastaseks (poisid 7-9aastaseks). Sellist vahetegemist on lihtne seletada: lapsed arenevad erineva kiirusega. Tüdrukud jõuavad sageli kiiremini momendini, mida saab nimetada „mõtlikkus ja tõsidus”.

Lapsevanemana tuleks teil oma võsukesele seletada (eelkõige aga ise endale teadvustada), et raha paneb selle omanikule teatava vastutuse, et see on juba osa „täiskasvanuks saamisest”. Raha tähendab kulutamist ja kui laps on valmis kandma vastutust rahaga ümberkäimise eest, tähendab, et teda on võimalik usaldada.

Oma isiklikku mudilast on lihtne kontrollida: jälgige, kuidas ta end üleval peab, kui näeb, kuidas te tasute ostude eest kaupluses — kas püüab tagasiantud raha enda kätte kahmata, kas üritab sekkuda maksmise protsessi, kui huvitatud ta sellest üldse on.

Laps, kes on küps kaubanduslik-rahalisteks suheteks, erineb oma eakaaslastest eelkõige selle poolest, et ilmutab raha vastu huvi, kuid ei käitu ahnelt (ei nõua raha oma rahakassasse, ei tunne huvi, mis ema taskus või rahakotis on). Ka ei käitu ta kaupluses pealetükkivalt ning traditsiooniline „Emmmme, ostaaaaa!” kõlab väga harva või üldse mitte kunagi. Lõpuks peab selline laps tundma numbreid, oskama liita ja lahutada, kusjuures mitte kümne, vaid minimaalselt saja piires.

Lastele, kes pole veel selleks kõigeks valmis, tuleb raha andmisest keelduda. Loomulikult on vanematel seda küllalt raske teha, veel raskem aga vanaemadel-vanaisadel ja härdameelsetel tädidel.

Abiks tulevad alljärgnevad võtted:

Leppige lapsega kokku, et esialgu maksate ostude eest teie ise.

Seadke näiteks tingimus, et ta saab oma esimese tõelise raha siis, kui läheb kooli (või kui ta on juba koolilaps, siis teise või kolmandasse klassi minnes).

Paluge, et ta seletaks, milleks talle raha vaja läheb, laske nimetada täpne vajaminev summa ning sedagi, kui palju kulub aega selle kogumiseks (kui ema annab nädalas teatud summa, kui kaua läheb siis aega nuku ostmiseks?). Laps, kes pole rahadega arveldamiseks valmis, ei suuda nendele küsimustele vastata. Kui aga argumendid on antud täpselt, siis on põhjust üle vaadata senised taskurahaga seotud põhimõtted!

Tunnistage ausalt üles, et te pole veel valmis lapsele raha andma. Rääkige, et teile hakati taskuraha andma alles 8aastaselt (12-, 16aastaselt jne) ning teie peate õigeks toimida samuti, nagu seda tegid kunagi teie vanemad.

Rahaküsimustes peab oma lapsega olema küllalt järjekindel, tuleb ilmutada sama palju kangekaelsust kui lapski ning selgelt mõista anda, et teie otsus ei kuulu edasikaebamisele.

Ükskord saabub aga ikkagi päev, kui te rahakotist selle paberitüki välja võtate ja lapsele ulatate — See on sulle koolieine (saiakese, jäätise või kino) jaoks. 8-10aastasel koolilapsel on juba piisavalt põhjusi, et teilt veidi raha küsida. Sellest hetkest (aga parem kui veidi varem) on aeg õpetada talle oma eelarve planeerimist.

Õpetage kokku hoidma

Olete andnud lapsele teatud summa jäätise jaoks. Esimesel korral võiks ost toimuda teie silme all. Andke lapsele võimalus valida, maksta ning kontrollida tagasisaadud raha. Järgmisel korral tehke talle selgeks, et ta võib osta täpselt selle raha eest, mis te talle andsite, võib aga ka kokku hoida, valides odavama jäätise. Järelejäänud summa võib millelegi muule kulutada. Nii õpib laps planeerima oma väljaminekuid ning ei kuluta üle etteantud normi.

Soetage hoiukarp

Soovitage kokkuhoitud raha hoida hoiukarbis ning koguda seda mõne suurema ostu tarvis. See hoiab ära mittevajalikud, hetkelised kulutused: mõttetu nätsu asemel hakkab laps säästma „tõsisemate” asjade jaoks — arvuti, jalgratas… 10 -12-aastane laps on täiesti võimeline pidama oma hoiukarbi sisse-ja väljaminekute vihikut. See aitab arendada tema analüütilisi võimeid.

Raha kui mäng

Vanemate jaoks on raha kompensatsioon tehtud töö eest. Laps aga mängib selle abil täiskasvanut. Seega, püüdes lapses arendada säästlikku suhtumist rahasse, ärge asja liiga keeruliseks muutke. Andke talle raha, nagu oleks see arvutusmaterjal matemaatika tunniks. Muide, kui teie laps pole matemaatikas veel päriselt viieliste sekka jõudnud, püüdke tema jaoks raskete ülesannete juures tuua võrdlusi rahaga.

Ärge ületage kokkulepitud summat

Paljude lapsevanemate ette kerkib probleem: annad lapsele nädalaks mingi summa, kahe päeva pärast tuleb ta aga jälle raha küsima. Et õpetada last ratsionaalselt oma kulutusi planeerima, leppige kokku, millise summa talle igal nädalal annate. Pole soovitav anda talle kätte terve kuu raha. Tema eas on mõiste „kuu” üpris laialivalguv. Ka 12-13aastastel on lihtsam arveldada mõistetega „päev” või „nädal”. Andke raha täpselt kokkulepitud päeval (näiteks pühapäeval — järgmiseks nädalaks). Igasugused muud boonusrahad (sealhulgas vanaemade käest) tuleb nädala jooksul ära keelata. 1-2 kuuga mõistab ka kõige suurem laristaja, et kui kulutada nädala alguses kogu raha, siis laupäeval kinnominekuks enam ei jätku.

Mustas nimekirjas

Lapsed räägivad sageli, kuidas isa annab neile raha viite eest või vanaemad maksavad kinni puhtusest läikiva toa. Psühholoogid seda ei soovita. Enamgi veel, nad on koostanud musta nimekirja kohustustest, mille eest maksta ei tohiks:

Õppeedukus

Raha eest teadmisi ei osta. Nagu näitavad vanemate kogemused, stimuleerib last esialgu viite eest saadud tasu kõikides ainetes. Ometi on võimatu kõike viitele teada — pole huvitav ja pole ka vajalik, on ju olemas lemmikained, on ka aineid, mida eriti ei armastata. 1,5 — 2 kuu pärast jätab laps õpingud unarusse, teadmiste suhtes kinnistub tal aga tarbijalik suhtumine.

Kodused kohustused

Palju mees teile pestud põranda eest maksab? Teie aga temale parandatud kraani eest? Kui palju kulub ämmale maitsvate lõunate eest? On üsna absurdne maksta lastele koduste toimetuste eest.

Hoolitsus koduloomade eest

Kassipoeg või akvaariumikala ilmusid majja lapse palvel. Seetõttu tuleb temal kassile süüa anda ning akvaariumis vett vahetada — need on nüüdsest tema kohustused, mitte aga tasustatud töö.

Väiksemate õdede-vendade eest hoolitsemine

Hoolitsust oma lähedaste eest ei saa mõõta rahaga. Raha eest armastusel on hoopis teistsugune tähendus…