Pärast selgus, et lapse nimi ikka on kirjas, poiss oli lihtsalt nädala kodus haige olnud vahepeal. Tuli teine, normaalne kasvataja ning laps võis lasteaeda jääda. Kusjuures rühmas oli peale tema veel ainult üks laps, maja niikuinii pooltühi.

Pooltühi on ka see lasteaed, kus minu vanem laps käib. Kusjuures tühjenema hakkas lasteaed juba juuni keskel. Pärast jaanipäeva löödi rühmad kokku ja kui ma pärast tööd järele lähen, kappab õuel ringi vähem kui kümme last terve aia peale. Väiksema lapse aias on ka rühmad koos, aga seal käivad silma järgi hinnates siiski vähemalt pooled neist, kes tavaliselt.

Märkan lasteaia varast tühjenemist igal aastal ja arutan omaette, et huvitav, kuidas küll inimestel nii head töökohad on. Sest lasteaed on ju niikuinii poolteist kuud kinni. Tegelikkuses vahel isegi rohkem, sest enamasti ei saada remonti õigeks ajaks valmis. Eelmisel aastal polnud mul sellest eriti midagi, sest istusin pisemaga kodus niikuinii, aga sel aastal teeks see mulle igatahes muret.

Aga paljud puhkavad, paistab, juuni keskpaigast augusti lõpuni. Nojah, eks mõnel muidugi on ka titt kodus, eks võtab siis vanema lapse ka varem aiast ära, ollakse rohkem õues, sõidetakse kuhugi. Mõned lapsed kupatatakse ilmselt suveks vanaema juurde maale. Mõnel võib-olla on nii, et vanemal lapsel sai kool läbi, tema siis vaatab lasteaiaealist õde või venda, sellal kui emme-issi tööl on.

Sest minu tutvusringkonnas selliseid inimesi küll ei ole, kelle puhkus kestab kaks ja pool kuud. See on ju seaduste järgi võimatu ka. Minu teadmise järgi on inimesed pigem lasteaia kinnioleku ajal hädas, sest kõigil ei ole vanaemasid võtta. Siis klapitavad vanemad kuidagi omavahel tööaegu, sest tööd ei saa ju tegemata jätta.

Ja muidugi veab mõni oma lapse tööle kaasa, mis tal ikka teha on. Lapsel on võib-olla alguses isegi huvitav, ikkagi see keskkond, kuhu muidu naljalt ei pääse. Aga tööpäev on ju pikk ja viimaks tüdineb laps ikkagi ära . Ei saa emagi korralikult süveneda, kui vahepeal on tarvis lapsele tegevust otsida.

Noh, mõni töötab kodus. Hea, kui on selline töö, mis ennast kodus teha laseb. Aga selliseid töid pole palju, mis kohalolemist ei nõua. Ja ausalt öeldes peavad lastega koos kodus töötamisks maru head närvid olema. Ma olen mõnikord olude sunnil proovinud, päris karm värk. Õhtuks olen nii kapsas, et hakkan mehega asja ees, teist taga, tüli norima.

Laste tööle kaasavõtmist ma isegi ei kaalu, sest olen päris kindel, et nad lärmavad varsti nii, et maja väriseb, jooksevad mu töökaaslased pikali ja murravad ülemuse kabinetti sisse. Hea veel, kui maja oma koha peale jääb. Kes siis niimoodi keskenduda saab.

Nojah, lasteaiakasvatajatele — või õpetajatele, nagu nüüd ütlema peab — on pikk puhkus seadusega ette nähtud. Sinna ei ole meil midagi teha. Kõigi teiste erialade töötajatel on aga puhkus reeglina lühem ja mitte kõik meist pole oma aja peremehed.

Hea küll, pakutakse asenduslasteaia võimalust. Aga asenduslasteaed asub enamasti kuskil karu p.s, linna teises otsas, poolteist tundi viid, teist samapalju tood. Pealegi ei pruugi see lapsele üldse sobida, et ta peab suvel võõras aias sitsima. Väiksema lapsega ei julgeks seda riskidagi, ja ega vähe suuremadki kindlasti selle üle rõõmsad pole.

Mis on siis lahendus? Lahendus tuleb igaühel ise leida, ja vahel päris head lahendust polegi. Mina kaalun mehega tööaja klapitamist ja ka kodus töötamist, aga ma tean, et kõigil see võimalik ei ole.

Ja mida peab tegema veel üksikema, kellel mehe abi kõrval pole? Oletame, et vanaemasid kah pole? Eks ta tirib lapse tööle kaasa ja teenib sellega võib-olla kolleegide pahaseid pilke. Kõigile lapsed ei meeldi, teada värk. Ja kui meeldivadki, siis mitte töö juures — kah täiesti arusaadav.

No on jama, midagi pole öelda. Rääkige nüüd, kuidas teie hakkama saate.