Lastepsühhiaater annab nõu: mida laps vajab, et turvaliselt kasvada
Piisavalt head vastastikust suhtlust
Mis see on? See tähendab lapse eest hoolitseja kohandumist lapse vanusele vastavate vajadustega ehk arengust tingitud aktuaalsete nõudmiste järgimist. Sensitiivsus, vastuvõtlikkus lapselt tulevaile signaalidele on esmase tähtsusega. Täiskasvanu peaks püüdma tabada lapse nähtava käitumise taga peituvaid meeleolusid ja taotlusi ning nende järgi häälestuma.
Suhtlus on suurel määral mittesõnaline. Pilgud, žestid ja hääletoonid on väga tähtsad, ja see ei piirdu üksnes beebieaga, vaid jääb hiljemgi väga oluliseks.
Imiku eest hoolitsemine nõuab täiskasvanult sisseelamist ja oma intuitsiooni rakendamist, sest kommunikatsioon põhineb millelgi muul kui kõneldaval keelel. Väikese mänguealise lapse vanemad on sunnitud piirama lapse vabadust, kaitsmaks teda ohtude eest. See põhjustab lapsele vältimatult meelepaha ja kergeid häbitunde kogemusi. Vanemate asi on hoolitseda selle eest, et lööke enesehinnangule poleks tarbetult palju, ja aidata last neist üle saada.
Rutiini ja reeglipärasust
Juba beebieas püütakse aidata lapsel leida nälja- ja täiskõhutunde, une ja ärkveloleku rütmi. Mõned imikud leiavad selle kergesti, teised üldse mitte. See tuleneb muuseas laste temperamendierinevustest .
Enam-vähem korrapärased söögi- ja magamaminekuajad, hommiku- ja õhturituaalid liigendavad lapse päeva, annavad sellele ettearvatava rütmi. Igast asjast pole aga vaja suurt numbrit teha, asjad loksuvad ise paika.
Turvatunde kogemust
Turvaline kiindumussuhe kujuneb välja, kui laps elab ettearvatavas maailmas ja võib vastastikuses suhtluses välja elada kõiki oma tundeid, sealhulgas viha-, pettumus- ja sõltuvustundeid. Ettearvatavus seisneb nii argielu paindlikus korrapärasuses kui ka hooldaja reaktsioonide loogilises järjekindluses. Laps saab oma käitumist täiskasvanu käitumisega kohandada üksnes siis, kui ta oskab aimata, mis tulemas on.
Turvalises kiindumussuhtes laps võib loota, et täiskasvanu aitab tal tundemölluga toime tulla, hülgamata teda või saamata nii vihaseks, et see lapse ängistust veelgi suurendaks.
Ema ja isa
Ema vajalikkus lapse jaoks on ilmselge, aga kuidas on lugu isaga? Üks isa ülesanne on luua emaga paarisuhe, mis erineb kõigist teistest inimsuhetest perekonnas. See on nimelt pere ainus seksuaalsuhe. Hea paarisuhte korral saavad lapsed jälgida naise ja mehe kooselu. Nad saavad tohutul määral mitteteadvustatud, ebaselgelt väljenduvat teavet sellest, kuidas need kaks inimest asju kavandavad, riidlevad ja lepivad ning üksteisele õrnust osutavad.
Emal-isal on ka omavaheline salaelu, kuhu lastel pole pääsu. Lapsed kogevad enda väiksust ja kõrvalejäetust, mis on murettekitav ja ebameeldiv kogemus, aga see toetab suuresti lapse tervet kasvamist.
Emast, isast ja lapsest moodustuv kolmnurk on oluline ka siis, kui laps elab üksikvanemaga. Võtmeküsimuseks on sel juhul vanema „triaadivõime”, teisisõnu võime pidada meeles lapse teist vanemat ja aidata lapsel luua ja säilitada ettekujutust temast.
Piiranguid
Kui vanemad käituvad enam-vähem loogilise järjekindlusega, siis läheb rangust võrdlemisi vähe vaja. Suurelt osalt johtub lapse ebasoovitav käitumine sellest, et ta ei tea, kuidas vanemad reageerivad ehk millised on tema teguviisi tagajärjed.
Mingist preisi distsipliinist pole siin juttugi; lapsevanema nii-öelda pehme järeleandlikkus on teinekord lihtsalt inimlik ja tuleb lapsele kasukski. On ju palju kergem samastuda ebatäiusliku vanemaga kui pühakuga (või robotiga).
Tegelikult võiks piiranguid määratleda abinõuna, mis hoiab last hätta sattumast. Mõnikord on vaja olla järeleandmatu ja mõnda asja absoluutselt keelata. Lapsed ja eriti noorukid võivad küll raevukalt oma tahtmist taga ajada, aga sisimas on nad rahul, et nende pärast muretsetakse, ja tunnetavad seda hoolivusena.
Kombeõpetust
Heade kommete õpetamine pole kahjuks moes. Head kombed on nagu hulk tegutsemisstrateegiaid, mis seisavad riiulis, valmis tarbe korral kasutamiseks.
Valdava arusaama järgi käitub laps kenasti, sest ta on empaatiline. Aga kui hea käitumine parandab empaatiavõimet ja õpitud kombed vähendavad enesekesksust? Kui last juba varakult õpetatakse teisi tähele panema ja viisakalt käituma, siis muutub selline toimimisviis aja jooksul automaatseks ja kujuneb normiks.
Hiljem on mõtegi teisi solvavast või jõhkrast käitumisest võimatu, sest noblesse oblige — seisund kohustab!
Soolist sensitiivsust
Tüdrukute ja poiste mängudes ja tegutsemisviisides on erinevusi — täpsemalt öeldes statistilise tüdruku ja statistilise poisi vahel. Lapsi ei tohi mingite teooriate põhjal manipuleerida nende loomulaadi vastaselt mängima. See käib muidugi ka nende laste kohta, kes ei mahu statistiliste stereotüüpide raamesse. Ka rüblikust tüdrukul ja tundliku meelelaadiga, esteetiliselt orienteeritud poisil on õigus ennast soovitud viisil teostada.
Poiste jõukatsumismängud ei ole vägivalla eelaste! Sellist asja nagu vägivallamäng pole üldse olemas, sest vägivald pole kunagi sümboolne.
Eakaaslasi
Juba beebieas lapsed huvituvad eriti teistest beebidest. Eakaaslaste tähtsus üha kasvab üleminekul mängueast latentsusikka ja noorusikka. Noore iseseisvumise seisukohast on sõprade seltskond eriti tähtis.
Eakaaslased on vältimatult vajalikud lapse sotsiaalsete oskuste arengu seisukohalt, rühmas olemise oskuste, enesetunde ja soolise identiteedi jaoks. Üksildane laps on tavaliselt õnnetu, ja sellele tuleb tähelepanu pöörata. On erandlikult andekaid lapsi, kes tunnevad ennast hästi üksinda oma sfäärides, aga nemadki pole igal alal tipud, ja nemadki peaksid kuskilt leidma enda jaoks sobiva rühma.
Suguseltsi ja juuri
Identiteedi kujunemiseks on oluline teada, kust ma olen pärit, kes on mu vanemad, tädid, onud, nõod ja vanavanemad ja missugused on olnud nende suhted. Paljud lapsed teavad oma suguseltsist hämmastavalt vähe. Nad „ulbivad” eikusagil, neil puudub ajalugu.
Vanavanemate meenutustel, fotodel ja perekonnapidudel on suur tähtsus. Laps peaks teadma ka tema sugulasi tabanud vähem meeldivatest asjadest.
Mänge, huumorit, tembutamist, teisi reaalsusi
Meie maine teekond on liiga raskemeelne, kui meil pole võimalust põgeneda kujutlusmaailma, kus kõik on võimalik ja miski ei lähe kunagi katki. Mängu idu on igaühes olemas, aga seda peab kastma ja hooldama, et see kasvaks ja õide lööks. Mängust võrsub loov suhtumine kunstidesse ja teadustesse, kogu vaimuelusse.
Palju armastust
Laps peaks tundma, et vanemad rõõmustavad tema üle just sellisena, nagu ta on, nõudmata temalt mingeid saavutusi. Armastus lapse vastu tähendab, et annaksid kas või oma elu tema eest, aga et oskad ja julged temast ka lahti lasta.
Lapsed peavad saama tunda, et nad emale ja isale igiomased ning kuuluvad neile. Ja alles seda kogenenuna on võimalik eralduda ja iseseisvuda.
Allikas: Jari Sinkkonen "Mida on lapsel kasvamiseks vaja?" tõlkinud Toomas Tallo, kirjastus Varrak
Loe lisaks:
