Laua taga või televiisori ees: ühine õhtusöök näitab, kui korras teie peresuhted tegelikult on
Harva tuleb meie elus ette momente, kus terve pere koguneb ümber laua lõunat või õhtust sööma, et tunnetada endid ühtse tervikuna. Või siis teadvustamaks, et sidemed ei olegi enam nii tugevad kui varem.
Ütle mulle, kuidas sa õhtustad ja ma ütlen sulle, milline on sinu perekond.
Pereelu süda
Meie kodused jutuajamised kujutavad endast peamiselt dialooge: mehe ja naise vahel, laste omavahelisi jutte või vanemate rääkimist lastega. Hommikusöök, lõuna- või õhtusöök on just need toimingud, mis võivad kodakondseid kokku liita. Ühisest söömaajast kujuneb tõeline perekondliku elu karkass. Pereemale valmistab see sageli palju tööd — käies toitu ostmas peab ta ju valikuid tegema. See on aga palju vastutusrikkam tegevus, kui esmapilgul näida võib. Ta peab arvestama pereliikmete maitsete ja eelistustega, samal ajal arvesse võtma ka kasu pere tervisele. Ema võib juba varakult ette kujutada tulevasi stseene laua ümber, mis kujundavadki ühise elu keskpunkti.
Igaühel on omad retseptid
Kaasaegses ühiskonnas, kus iga inimese isiklikku õnne peetakse tingimusteta väärtuseks, kuuluvad sinna hulka ka argised harjumused. Nende seas on ka toit individuaalne: igaüks toitub oma maitse järgi, millal ja kus tal mugavam on. Emantsipeerunud naised veedavad tunduvalt vähem aega köögis ning ei taha sugugi, et nende elu mõte oleks vaid toitja-ema olla. Seejuures, mida autonoomsemalt me elame, seda rohkem väärtustame neid hetki, mil pere kokku koguneb. Nendeks võivad olla laupäevane õhtusöök või pühapäevane lõuna.
Ühtedele peredele on kõige tähtsam olla lihtsalt koos, olgu laual või ülessoojendatud poolfabrikaadid. Teised pööravad suurt tähelepanu ühele pereliikmele, sellele, kes iga kord valmistab toitu, mille retseptid on edasi antud põlvest põlve. Selline tavade mitmekesisus on uue aja märk — igaühel on omad retseptid, omad rituaalid, mille mõtteks on „olla perekond“. Ja polegi nii tähtis, kui sageli ja regulaarselt koguneb pere ühise laua taha. Tähtis on selliste kohtumiste emotsionaalne laeng, ühtsuse tunnetamine. Eriti olulised on sellised ühised laua taga istumised peredele, kus üks vanematest on teistkordses abielus ning on tekkinud uus suur perekond erinevatest liitudest laste ja vanematega. Sel juhul ei ole sellised kohtumised eriti sagedased, samas on neisse panustatud suured lootused — laua jagamine uute sugulastega mängib siin sümboolset rolli.
Televiisor — invasiooni oht
Vahel võtab lõunasöök palju aega. Seejuures osutume üsna kitsas keskkonnas olevaiks: üksteise vastas, silm silma vastas. Vajadust laua taga vestelda võib vaadelda kui sundust. Näiteks noorukite puhul, kes igatsevad kiiremini pageda sugulaste seltskonnast ning käituda sõltumatutena.
Sisselülitatud teler võib mingil määral olukorda lihtsustada, pingeid maha võtta ning aidata jututeemasid leida. Õhtusöök, kus kõik vaatavad filmi, võib samuti sundimatult mööduda.
Ent tähelepanu! Kui telerist saab teie söögilauas keskpunkt (toolid on vastavalt seatud, hääl on kõvemaks lülitatud), on lood kehvad … Sellist pilti võib sageli näha siis, kui täiskasvanuks saanud lapsed jätavad maha vanemate pesakese — helendav ekraan maskeerib tühjust, mis on laua taha tekkinud.
Laste tähetund
Veel umbes 50 aastat tagasi ei olnud lastel eriti õigust laua taga rääkida. Täna võime näha lausa vastupidist äärmust. Niipea, kui laps hakkab midagi jutustama, antakse talle viivitamatult peaosa, temast saab täht ning üleüldise tähelepanu objekt. Sel moel saab ta võimaluse teada saada, kuidas temasse suhtutakse — kas ta on tola, kelle üle kõik naeravad, või siis humorist, valetaja või kiidukukk.
Perekondlik lõuna on väike etendus. Igaüks demonstreerib oma iseloomu vastavalt endale võetud rollile. Seejuures ei tunne mitte kõik ning mitte alati end hästi. Näiteks laudkond, kus valitseb taltsutamatu naer ning kõik võistlevad teravmeelitsemises, mõjub häbelikele inimestele rõhuvalt. Nad tunnevad end halvasti ning kogu lõuna vältel ei õnnestu neil pahatihti sõnakestki lausuda.
Vestlus, mitte ülekuulamine
Vestlusel laua taga on oluline roll, ent seda vaid tingimusel, kui see ei muutu ülekuulamiseks. On ju küllalt juhtumeid, kus vanemad tõstatavad söögi ajal ebameeldivaid teemasid, räägivad käitumise probleemidest, tahavad teada, miks pole õpitud või esitavad traditsioonilise küsimuse, mis reeglina ei tekita lastes mingit entusiasmi: „Noh, kuidas siis koolis läheb?“
Sellised küsimused või arutlused kaotavad hubase oleku, mida pere nii väga vajab. Et säilitada õnnelikke hetki, mida oleme koos perega laua taga istudes tundnud, peab seal valitsema rahulik ja rikastav vestlus.
Allikas: Psychologies
